Kui Doris jäi lõunaunne, läksime täna randa. Väljas on november juba, aga päike on kütnud pärastlõuna 25-26 kraadi kanti. Marion puhastas rannas kalmaare, mina käisin viimast korda ujumas. Kiire meeldetuletus näitas, et esimene ujumine toimus 9. märtsil, viimane niisiis pea kaheksa kuud hiljem. Idüll rannas nagu Günther Reindorffi rannaromantilisel maalil, kalapaat seekord puudus.
Tegelikult saab meie Kreeka-ballaad selleks korraks läbi. Tuleme Eestisse talvituma, nii kahju kui ka pole. Marioni ootab Eestis töö, eks minagi pean uue peatüki keerama. Siia jääb maha palju mälestusi, palju kalleid inimesi ja sügiseselt taas tärganud loodus - linnud siristavad ja muru haljendab.
Siia jääb maha ka meie kallis Freddy, tema jäi auto alla meie maja kõrval Kamposes 26. oktoobri hilisõhtul. Freddy surm oli õnneks silmapilkne. Doris küsib, kus Feddy on, meie vastame, et Feddy tudub või Feddy puhkab. Matsime kassi Ormose külje alla Velanidia randa puu alla.
Nagu nimme on viimased päevad olnud eriti kaunid, tuulevaiksed. Kalamehed toovad seetõttu palju head kala, farmerid saavad rahulikult oliivisalusid marjadest tühjendada, mõned hullud käivad ujumas. Inimesed guljaitavad Ormoses rõõmsate nägudega ringi. Ainult meie oleme kurvad.
(Usun, et Marion leiab ka aega siia mingi lõppsõna kirjutada. Tema hakkab autoga tulema alles tuleval nädalal).
Wednesday, November 3, 2010
Monday, September 27, 2010
Meie kasside uudised!
See jutt on mõeldud eelkõige neile, kes teavad meie kasse ja peamiselt MTÜ Kasside Turvakodu rahvale.
Anname teada, kuidas meie turvakodu kasvandikel läheb.
Möödas on suur kuum kreeka suvi. Üldislet oli suvi läbi nii, et kogu kaader veetis 23,5 tundi ööpäevas pikaliasendis
ja ülejäänud pool tundi söömisele ja toiletis käimisele. Alles praegu ,kus temperatuur on langenud 30ni ja pisut alla,
on nad hakanud ellu ärkama. Üks tuttav käis hiljuti külas ja küsis üllatunult Stellat käimas nähes, et mis tal viga on.
Tegelikult oli ta Stellat suvi läbi näinud, aga lihtsalt ainult magavas asendis.
Stella on muidu endiselt ilus, paks, tüütu,
alati süles, alati jalus, ees ja taga, all ja peal. Tema tasakaaluhäire tõttu on tal ebaloomulikult paks ja pikk saba , mis
on ilmselt tasakaaluhoidmiseks vajalik. See on tal käies alati pikalt ja kangelt välja sirutatud ja vehkleb sammutaktis
vasakule ja paremale. Veel teeb ta väga suurepäraseid hüppeid. Näiteks sülle või toolilile, diivanile ja isegi aknalauale.
Kui ta istub ja keskendub, siis tuleb väga häsi väla ja ta suudab oma meetri kõrgusele lennata. Väike probleem on endiselt
liivakastiga, aga see pole talle kunagi meeldinud, sest jalad libisevad liivas. Uus halb komme on tugitooli kusemine. Meil
on sellised mõnusad diivanikatted, kus saab vist hästi kratsida ja kaevata. Mõtlesime just, et komandeerime ta alla korrusele
elama, et äkki aitab. Tervise häda ma ei kahtlusta väga. Ta on alati mingi kusepleisi endale valinud. Olgu siis liivakasti esine,
ukseesine või põrandale kukkunud käterätik.
Pluuto on ka täitsa nagu ikka. Teeb ikka kukerpalli, nurrub alalõpmata, topib une pealt pead pihku ja on muidu igati armastusväärne.
Vahepeal oli tal põiepõletik. Siin pole nimelt saada head kassitoitu. On, aga 50 km kaugusel. Praegu sööme Purina onet või
Whiskasi...paraku. Ilmselt oli see Friskisi konserv, mis Pluuto põie haigeks tegi, aga saime Uro peti pasta ja antibiootikumidega
asja korda. Nüüd jälgime jälle sööki ka rohkem. Välja näeb ta tielikult musta kassi musternäidis. Süsimust ja läikiv. Ja kui hästi
vaadata, siis paistab silmanurgast ilus kollane silm. Kindlasti näeb ta väga hästi, sest suvi läbi püüdis ja sõi kärbseid.
Hiljuti kolisime. Eelmises kodus said ka Stella ja Pluuto aias käia, enam aga mitte. Nüüd käib Ainult Freddy. Pluuto on ag selgelt
kade ja kui Freed jälle saabub õuelõhnadega, siis hakkab Pluuto teda jälitama õelalt ja Freddy on väga häiritud ja susiseb.
Pluuto on üldse väga salalaval. Naabrite pisike punane emane kass on meil igpäevane külaline ja kui see tuleb, siis Pluuto muutub
kohe maailma parimaks luurajaks ja katsub seda esimesel võimalusel tagumikust hammustada. Samas kui ma teda tema luurel kõnetan
siis ta kaob ruttu peitu, sest teab, et ei tohi agressiivne olla. Samas on ta minuti pärat muidugi jälle kiusamas. Hästi vaikselt ja slaja.
Vaene punane ainult urise, siis on teada, et Pluuto ilmselt passib teda jälle.
Freddy kohta on vist kõige vähem uudist. Veedab aega õues ja on väga tähtis. Kõik inimesed ohivad kui teda näevad,sest ta on oma 7
8 kg, kuid mitte paks ja täitsa tiigri moodi. Siin nii suuri elukaid ei kohta üldiset. Siia tulles sai ta ussilt hammustada. Magas 48 tundi
ja oli siis jälle endine. Hambajäljed olid selgelt näos. Ilmslt läks tutvust tegema, aga ei osanud oodata, et võib nii agressivne tegelane olla.
Ilmselt on ta siin palju õpinud. Suvel oli öösiti õues. Meil oli selline hästi turvaline kodu ja ümbrus, nüüd kus jahedam on ikka kodus, voodis
ja minu kõrval. Aldo on selgelt kade, sest Fred on meil tema jaoks privileegidega ja eriti kalliskass. Teised ka, aga no Fred on meil eriline!
Muide oktoobri Lemmikus ilmub Aldo lugu kreeka kassidest. Seekord läheb küll honorar meie endi kasside toetuseks, aga kui soovite võite
seda oma lehel kasutada. Minu meelest tuli väga mõnus lugemine.
Tervitame!
Anname teada, kuidas meie turvakodu kasvandikel läheb.
Möödas on suur kuum kreeka suvi. Üldislet oli suvi läbi nii, et kogu kaader veetis 23,5 tundi ööpäevas pikaliasendis
ja ülejäänud pool tundi söömisele ja toiletis käimisele. Alles praegu ,kus temperatuur on langenud 30ni ja pisut alla,
on nad hakanud ellu ärkama. Üks tuttav käis hiljuti külas ja küsis üllatunult Stellat käimas nähes, et mis tal viga on.
Tegelikult oli ta Stellat suvi läbi näinud, aga lihtsalt ainult magavas asendis.
Stella on muidu endiselt ilus, paks, tüütu,alati süles, alati jalus, ees ja taga, all ja peal. Tema tasakaaluhäire tõttu on tal ebaloomulikult paks ja pikk saba , mis
on ilmselt tasakaaluhoidmiseks vajalik. See on tal käies alati pikalt ja kangelt välja sirutatud ja vehkleb sammutaktis
vasakule ja paremale. Veel teeb ta väga suurepäraseid hüppeid. Näiteks sülle või toolilile, diivanile ja isegi aknalauale.
Kui ta istub ja keskendub, siis tuleb väga häsi väla ja ta suudab oma meetri kõrgusele lennata. Väike probleem on endiselt
liivakastiga, aga see pole talle kunagi meeldinud, sest jalad libisevad liivas. Uus halb komme on tugitooli kusemine. Meil
on sellised mõnusad diivanikatted, kus saab vist hästi kratsida ja kaevata. Mõtlesime just, et komandeerime ta alla korrusele
elama, et äkki aitab. Tervise häda ma ei kahtlusta väga. Ta on alati mingi kusepleisi endale valinud. Olgu siis liivakasti esine,
ukseesine või põrandale kukkunud käterätik.
Pluuto on ka täitsa nagu ikka. Teeb ikka kukerpalli, nurrub alalõpmata, topib une pealt pead pihku ja on muidu igati armastusväärne.
Vahepeal oli tal põiepõletik. Siin pole nimelt saada head kassitoitu. On, aga 50 km kaugusel. Praegu sööme Purina onet või
Whiskasi...paraku. Ilmselt oli see Friskisi konserv, mis Pluuto põie haigeks tegi, aga saime Uro peti pasta ja antibiootikumidega
asja korda. Nüüd jälgime jälle sööki ka rohkem. Välja näeb ta tielikult musta kassi musternäidis. Süsimust ja läikiv. Ja kui hästi
vaadata, siis paistab silmanurgast ilus kollane silm. Kindlasti näeb ta väga hästi, sest suvi läbi püüdis ja sõi kärbseid.
Hiljuti kolisime. Eelmises kodus said ka Stella ja Pluuto aias käia, enam aga mitte. Nüüd käib Ainult Freddy. Pluuto on ag selgelt
kade ja kui Freed jälle saabub õuelõhnadega, siis hakkab Pluuto teda jälitama õelalt ja Freddy on väga häiritud ja susiseb.
Pluuto on üldse väga salalaval. Naabrite pisike punane emane kass on meil igpäevane külaline ja kui see tuleb, siis Pluuto muutub
kohe maailma parimaks luurajaks ja katsub seda esimesel võimalusel tagumikust hammustada. Samas kui ma teda tema luurel kõnetan
siis ta kaob ruttu peitu, sest teab, et ei tohi agressiivne olla. Samas on ta minuti pärat muidugi jälle kiusamas. Hästi vaikselt ja slaja.
Vaene punane ainult urise, siis on teada, et Pluuto ilmselt passib teda jälle.
Freddy kohta on vist kõige vähem uudist. Veedab aega õues ja on väga tähtis. Kõik inimesed ohivad kui teda näevad,sest ta on oma 78 kg, kuid mitte paks ja täitsa tiigri moodi. Siin nii suuri elukaid ei kohta üldiset. Siia tulles sai ta ussilt hammustada. Magas 48 tundi
ja oli siis jälle endine. Hambajäljed olid selgelt näos. Ilmslt läks tutvust tegema, aga ei osanud oodata, et võib nii agressivne tegelane olla.
Ilmselt on ta siin palju õpinud. Suvel oli öösiti õues. Meil oli selline hästi turvaline kodu ja ümbrus, nüüd kus jahedam on ikka kodus, voodis
ja minu kõrval. Aldo on selgelt kade, sest Fred on meil tema jaoks privileegidega ja eriti kalliskass. Teised ka, aga no Fred on meil eriline!
Muide oktoobri Lemmikus ilmub Aldo lugu kreeka kassidest. Seekord läheb küll honorar meie endi kasside toetuseks, aga kui soovite võite seda oma lehel kasutada. Minu meelest tuli väga mõnus lugemine.
Tervitame!
Saturday, September 18, 2010
Sügisesestest sagimistest
Vahepeal astus sügis suurte sammudega meie ellu ja nii igas mõttes. Nüüd on väljas jälle kaugelt üle 30 kadi sooja ja ka muidu näib elu helgem. Mure muidugi talvise hakkamsaamise pärast säilib, aga siit sealt on töö suhtes lootust kogunenud, nii mul kui Marionil. Elu läheb edasi, kus ta pääseb.
Hetkel olen kümmekond päeva taas olnud täiskohaga lapsehoidja. Mu nö tööandja (oliivid, viinamarjad) abikaasa, kellega koos peab ta naise nimelist restorani Kleopatra, pidi jupp aega nüüd kõrtsis elama, sest Kleopatra isa viidi Ateena haiglasse, seal opereeeriti kopsude asjus midagi. Nüüd on naine viimaks tagasi ja ehk läheb järgmine nädal ka tööks. Esmaspäeval-teisipäeval lähen ka Karlovassi tööd vaatama. Samas ootavad pikki lugusid Oma Maitse ja Pere ja Kodu...
Käime Ormoses nostagitsemas ja mõtlemas kui armas seal ikka oli elada. Aga ehk jõuame veel kunagi sinna tagasi. Eks Kamposelgi on omad eelised, inimesi 145 asemel ehk 700, st et elu ei käi ainult pisikest suletud ringi mööda. 700 pole ju liiga palju. Nüüd peab nende numbritga arvestama, sest talv on tulekul ja peale turistide lahkuvad ka paljud suvekodudest Marathokaposse või Karlovassi. Siia jääb vast pool elanikest, lahti jääb ka kolm-neli restorani ja vähemalt üks kohvik.
On laupäevaõhtu. Doris ärkas Marioni kojutuleku peale üles - kell 22.45. Mitte keegi peale Dorise pole söönud minu valmistatud kanasuppi... Üle tee Nick the Greeki juures leelotab Panagiotis Spathareist. See kestab õnneks vaid kella 1ni. Nii need päevad läevad. Eks kirjutame nüüd jälle vast tihemini, internet esineb wifi kujul, kuid peaks varsti muutuma jälle püsivaks.
Hetkel olen kümmekond päeva taas olnud täiskohaga lapsehoidja. Mu nö tööandja (oliivid, viinamarjad) abikaasa, kellega koos peab ta naise nimelist restorani Kleopatra, pidi jupp aega nüüd kõrtsis elama, sest Kleopatra isa viidi Ateena haiglasse, seal opereeeriti kopsude asjus midagi. Nüüd on naine viimaks tagasi ja ehk läheb järgmine nädal ka tööks. Esmaspäeval-teisipäeval lähen ka Karlovassi tööd vaatama. Samas ootavad pikki lugusid Oma Maitse ja Pere ja Kodu...
Käime Ormoses nostagitsemas ja mõtlemas kui armas seal ikka oli elada. Aga ehk jõuame veel kunagi sinna tagasi. Eks Kamposelgi on omad eelised, inimesi 145 asemel ehk 700, st et elu ei käi ainult pisikest suletud ringi mööda. 700 pole ju liiga palju. Nüüd peab nende numbritga arvestama, sest talv on tulekul ja peale turistide lahkuvad ka paljud suvekodudest Marathokaposse või Karlovassi. Siia jääb vast pool elanikest, lahti jääb ka kolm-neli restorani ja vähemalt üks kohvik.
On laupäevaõhtu. Doris ärkas Marioni kojutuleku peale üles - kell 22.45. Mitte keegi peale Dorise pole söönud minu valmistatud kanasuppi... Üle tee Nick the Greeki juures leelotab Panagiotis Spathareist. See kestab õnneks vaid kella 1ni. Nii need päevad läevad. Eks kirjutame nüüd jälle vast tihemini, internet esineb wifi kujul, kuid peaks varsti muutuma jälle püsivaks.
Wednesday, September 15, 2010
Meil algas koooooolllll!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Eile oli siis Elizabethil esimene koolipaev. Paev enne oli aktus. Siis raakisin ka opetajaga, kes oli suht optimistlik. Eile siis kui jargi laksin, oli opetaja vaga roomus ja utles,et uldse mingit probleemi pole, saab aru palju vaja ja suudab end piisavalt selgeks teha. Eile koolist tulles tetas, et vaga lahe on ja kindlasti tahab seal edasi kaia ja mitte Eestisse.
Monday, August 16, 2010
Pildigalerii
Drakei,saare läänepoolseim ots,kus lihtsalt tee lõpeb. Käisime seal fetaga täidetud tsukiini õisi söömas.
Siin siis meie suurepärane rannaskäik, mis lõppes katastroofiga-bena sai otsa.
Sünnipäevaks kingiti kõrvarõngad.
Potami beach ja üks vääääga vana kirik
Põhjarannik. Alati tuuline ja helesinine.
Käisime Karlovassis soppamas. Pildil peaväljak.
Minu tööl
Kuna Erika oli meil ka poole kohaga lapsehoidja, siis käisid nad kakuga õhtuti jalutamas.
Erika külaskäik. Nii me istusime nii mõnelgi minu igaval tööõhtul
Saturday, August 14, 2010
Marion siin
Hetkel siis seis selline, et elame nüüd Kamposes. Pole paha...Loomulikult on ees uus jama seoses internetiga. Ei tahagi mõelda üldse sellele. Kodus on meil muidu wifi täitsa olemas, ainuke jama, et see meie vana arvutijuust ei püüa seda kinni.
Soiguda tahaks ka ilma üle. Nimelt on meil jube kuumalaine. Enam ei taha termometrit vaadatagi. Ükspäev juhtusin kuskil nägema, et oli 42 kraadi. Mõni aeg tagasi me vist halasime, et küll 36 on ikka kuum. Nüüd tundub, et see oleks täitsa talutav. Mere vesi on ka nii soe, et jahutada seal pole end võimalik. Tuleb olla ühe koha peal paigal ja vaikselt hõljuda, muidu hakkab vees ka palav. Kohati on merevesi ligi 30 ma arvan. Muidu oleks see kuumus ehk isegi talutav, aga öösel on vastik magada. Isegi siis on väljas 30 kraadi ja rohkem. Magamistoas on kohati väga umbne ja kuum. Konditsioneei meil pole, aga õnneks eraldas Manolis meile ühe propelleri, mis on üsna suureks abiks ja uugab pea 24h ööpäevas.
Järgmise kuu keskel vabaneb kõrvalkorter, siis kolime sinna. See on suurem ja rohkemate mugavustega. Isegi konditsioneer oli:)
Vahepeal on olnud meie blogis väga pikk paus. Samas pole ka palju, millest kirjutada. Mõned pidustused on olnud. Ei midagi erilist. See kuu on olnud 2 festivali. Veinifestival, mis on aasta olulisim ja Küla festival, mis oli natuke tagasihoidlikum, aga kreekapärasem. Tänav oli taas otsast otsai täis sirtakitantsijaid ja pidu kesttis umbes 6ni hommikul. Sinna sisse mahtus muidugi ka ööklubi külastus, kust kõik küla noored läbi astusid.Mängis ka band, kes alustas 10 ajal ja tegi muuskikat nonstop kella kolmeni öösel.
Veinifestival on palju suurem.Keset küla pandi suur lava ja kontsert kestis samuti varajase hommikuni. Iga üks kess ostis suht odava raha eest endale vastava veinikruusi, sai tasuta juua terve õhtu. Kuna tööd oli see õhtu kohutavalt palju, siis mul polnud aega ringi vaadata ja sündmustesse süveneda.
Kuu tippsündmus oli vaieldamatult Erika külaskäik. 19 juuli kuni 2 august oli väga tihedalt sisustatud. Sinna sisse mahtus puhkust, kultuuri, pidu ja šoppamist.
Esimesed paar päeva võtsime suht rahulikult, aga hilmem ikka sõitsime saarele tiirud peale. Käisime Heera templi varemeid vaatamas ja vaatasime üle kõik suuremad keskused. Loomulikult vedelesie iga päev rannas ja oma 5 korda käisime kohaliku ööeluga tutvumas. Aaa muide Erika, kui järgmine kord näeme ja mul pole meelest ära läinud, siis ma võin sulle sirtakit õpetada. Kõigi nende pidustuste käigus õnnestus selgeks õppida. Üks õhtu väljas käies sattusime Ormose suuremasse öökluppi StarLight. Erika oli suht hämmikngus. See oli kreeke tuugalt täis. Muusika oli puhtalt kreekapärae. Rahvas tantsis sirtakit ja mehed omavahel mingeid rahvuslikke tantse, mille nime ei tea. Päris kummaline värk.Sama mis see, kui Eestis Hollikas keegi kaerajaani tantsiks. Üritati meilegi õpetada mingeid samme, aga no ma ei tea kas olime joonud liiga palju veini või oli õpetaja kehv, aga ei saanud asjale siis pihta.
Ük päev käisime pisikese laevaga Samiopoulal, mis on üks asustamata saar meie lähedal ja Erika käis ühel õhtul Manolisega kalmaari püüdmas. Manolis käib nimelt iga õhtu ja kuna talle meeldivad ka noored ja ilusad naised, siis oli ta muidugi kahe käega poolt, et Erika taga kaasa tuleb üks kord.
Lagi oli muidugi siis, kui mingi metsiku kallaku peal, mingil eriti vastikul kruusateel, rannast tulles auto välja suri. Selgelt oli kogu viimane tilk bentsu vajunud valesse paagi otsa. Aldo võttis siis Dorise kaenlasse ja põrutas häälega koju. Me Erikaga jäime ootama, et naabrid meile järgi tuleksid. Lõpuks naabripoiss aitas meil bentsu autoni toimetada ja olukord sai lahendatud. Ainult nahk kärssas ära veits, sest tuli ootamatult kaua päikese käes passida.
Igal juhul oli meil tore. Aldo muidgi oli närvivapustuse äärel ja hingeldas veel paar päeva peale Erika lahkumist ja rahunes.Ilmselt olid meie öised üritused teda ära väsitanud ja samuti pidi ta päeval tihti kodus lapsi hoidma. Üks kord rivistas meid isegi hommikul kell 6 vannitoas vanniäärel üles ja pidas pika ja kurja loengu....täpselt ei mäleta küll millest...
Tuesday, August 3, 2010
Lugege ikka Ekspressi
Aldo uus artikkel
http://www.ekspress.ee/news/kohver/uudised/tegelikult-on-koik-kula-mehed-matsid-ja-lollid.d?id=32425087&com=1
http://www.ekspress.ee/news/kohver/uudised/tegelikult-on-koik-kula-mehed-matsid-ja-lollid.d?id=32425087&com=1
Sunday, August 1, 2010
Tehtud/teoksil
Samos teatavasti põles idapoolt otsast kolm-neli päeva, täna kuuldavasti tossab veel mõnel pool. Eelmisel nädalal juhtusime just sel ajal Kokkarisse, kui toimusid vast kõige palavikulisemad kustutustööd. Ühe saare peamise turismikuurordi kohal toimus lennuliiklus sellise virvarrina nagu oleks käsil kolmas maailmasõda. Inimesed üritasid rannas päevitada, samal ajal oli küla kohal liikvel kuus helikopterit ja kaheksa piirivalvelennukit. Vett võtsid nad paiguti 50 meetrit rannast, ka ise tundsin vees olles korraks suisa hirmu. Meelde tuli mõistagi tõestisündinud lugu Austraalia metsapõlengute järel tuhastunud metsast leitud lestadega akvalangistist...
*****
Ma ei suutnud vahepeal meenutada gmaili paroole ja sestap ei saanud ka logit täiendada. Pere teine pool on aga hõivatud külalise Erika seltsidaamina, nii et sealt pole lootust mingit kirjutist leida. Ka on restoranis praegu kõrghooaeg. Siseturism suisa vohab, kõik kohad on kreeka turiste täis. Tore on neid vahest aidata ja juhendada, kust kuhu minna või mida teha. Aga kreeklased tellivad alati kõige paremat, teades mis sel ajahetkel on ilmselt kõige parem, nt kalmaar praegu.
*****
Tegime selle vea, et hakkasime uut kodu (väiksemat, odavamat) otsima juulikuus. Oleksime pidanud siin vastu pidama septembri lõpuni. Juhtus selline jama, et olles ühe vanamehega külas kokku leppinud korteri üürihinnas ja kolimise kuupäevas, ütles ta nädal hiljem, et ta on saanud tähtsa kõne Ameerikast, kust saabuvad tema kauged sugulased ning neile ei saa ta ära öelda. Vahepeal olime aga oma majaperenaisele teatanud oma lahkumise kuupäeva (mis on homme!) ja tema oli leidnud uued kindlad kosilased...
Ormoses on aga augustis võimatu vaba pinda leida, kõik on suvitavaid kreeklasi täis. Parim pakkumine oli kolida meie praegusest majast kolmetoalisse korterisse küla pagari taga - kolmekorruselises majas. Ja kui siin oleksime maksnud 300 suvehooajal ja 250 talvel, siis seal koguaeg 300. Käinud kolme päeva jooksul külale palju ringe peale, jäid käed jõuetult rippu. Pidin paaril korral isegi ainult kreeka keelt purssima, sest mõned ei saa inglisest sõnakestki aru. Ja järeldus oli karm: kodu peame otsima kõrvalt Kamposest.
Hommikul käisin Dorisega sal esimesel jahiretkel, saagiks kaks mainitust odavamat elamist. Üks uhke läbi kolme korruse, aga järskude treppide ja avatud trepimademetega - lapsed! Üks 230ga (veel ilma kauplemata!) on küll väike, aga siiski kahe magamistoaga ja ilusa aia ning terrassiga. Peremees jätab endale suvepäevadeks teise korruse. Sisustus on mõnus, hubane ja samas kreekalik. Sinna läheme ilmselt homme uuesti, sest Marionit polnud ju kaasas. Kus sa ilma naise silmata otsustad.
*****
Et täna juba on selline asjalik jutt, siis tasub veel mainida, et teenisin õhtul oma isiklike kätega Kreekas esimesed 30 eurot. Aitasin ühel Velanidia mehel Arisel, kellega eile tutvusin, rajada 20 meetrit pika tsemendist piirdemüüri aiale. Tema poeg Alekos oli tsemendimasina taga, mina kärutasin ja valasin, vana ehitas ja silus. Vahepeal pidin tsemendi asemel rannast lapikuid kive tooma. 465 krooni kahe tunni ja 10 min eest pole väga kehva.
Mees lubas edaspidigi ühendust võtta töö asjus, eks siis näis. Ta albaanlasi ei usaldavat, kuigi neid olla ka igasuguseid. Turu olla aga ära veel enam solkinud pakid, kes on nõus 30 euroga päevas. Panin oma esimese tagasihoidliku teenisustuse kõrvale ega raatsinud seda raisata... Arise proua pani mulle mõlemal päeval kaasa igasugu juurvilju, nüüd peab selgitama, mida teha kõrvitsatega. Kuradi ilus majapidamine oli inimestel, 15 meetrit merest. Ai-ai, kadedus.
Järgmine kord targemat juttu...)))
*****
Ma ei suutnud vahepeal meenutada gmaili paroole ja sestap ei saanud ka logit täiendada. Pere teine pool on aga hõivatud külalise Erika seltsidaamina, nii et sealt pole lootust mingit kirjutist leida. Ka on restoranis praegu kõrghooaeg. Siseturism suisa vohab, kõik kohad on kreeka turiste täis. Tore on neid vahest aidata ja juhendada, kust kuhu minna või mida teha. Aga kreeklased tellivad alati kõige paremat, teades mis sel ajahetkel on ilmselt kõige parem, nt kalmaar praegu.
*****
Tegime selle vea, et hakkasime uut kodu (väiksemat, odavamat) otsima juulikuus. Oleksime pidanud siin vastu pidama septembri lõpuni. Juhtus selline jama, et olles ühe vanamehega külas kokku leppinud korteri üürihinnas ja kolimise kuupäevas, ütles ta nädal hiljem, et ta on saanud tähtsa kõne Ameerikast, kust saabuvad tema kauged sugulased ning neile ei saa ta ära öelda. Vahepeal olime aga oma majaperenaisele teatanud oma lahkumise kuupäeva (mis on homme!) ja tema oli leidnud uued kindlad kosilased...
Ormoses on aga augustis võimatu vaba pinda leida, kõik on suvitavaid kreeklasi täis. Parim pakkumine oli kolida meie praegusest majast kolmetoalisse korterisse küla pagari taga - kolmekorruselises majas. Ja kui siin oleksime maksnud 300 suvehooajal ja 250 talvel, siis seal koguaeg 300. Käinud kolme päeva jooksul külale palju ringe peale, jäid käed jõuetult rippu. Pidin paaril korral isegi ainult kreeka keelt purssima, sest mõned ei saa inglisest sõnakestki aru. Ja järeldus oli karm: kodu peame otsima kõrvalt Kamposest.
Hommikul käisin Dorisega sal esimesel jahiretkel, saagiks kaks mainitust odavamat elamist. Üks uhke läbi kolme korruse, aga järskude treppide ja avatud trepimademetega - lapsed! Üks 230ga (veel ilma kauplemata!) on küll väike, aga siiski kahe magamistoaga ja ilusa aia ning terrassiga. Peremees jätab endale suvepäevadeks teise korruse. Sisustus on mõnus, hubane ja samas kreekalik. Sinna läheme ilmselt homme uuesti, sest Marionit polnud ju kaasas. Kus sa ilma naise silmata otsustad.
*****
Et täna juba on selline asjalik jutt, siis tasub veel mainida, et teenisin õhtul oma isiklike kätega Kreekas esimesed 30 eurot. Aitasin ühel Velanidia mehel Arisel, kellega eile tutvusin, rajada 20 meetrit pika tsemendist piirdemüüri aiale. Tema poeg Alekos oli tsemendimasina taga, mina kärutasin ja valasin, vana ehitas ja silus. Vahepeal pidin tsemendi asemel rannast lapikuid kive tooma. 465 krooni kahe tunni ja 10 min eest pole väga kehva.
Mees lubas edaspidigi ühendust võtta töö asjus, eks siis näis. Ta albaanlasi ei usaldavat, kuigi neid olla ka igasuguseid. Turu olla aga ära veel enam solkinud pakid, kes on nõus 30 euroga päevas. Panin oma esimese tagasihoidliku teenisustuse kõrvale ega raatsinud seda raisata... Arise proua pani mulle mõlemal päeval kaasa igasugu juurvilju, nüüd peab selgitama, mida teha kõrvitsatega. Kuradi ilus majapidamine oli inimestel, 15 meetrit merest. Ai-ai, kadedus.
Järgmine kord targemat juttu...)))
Friday, July 23, 2010
Ikka juhtub...
Tere üle pika aja...
Koos kuumaga on saabunud niiskus ja mina näiteks pean kasutama märga pearätti või kraani iga 10 minuti takka. Kassid magavad ühes asendis päev läbi, aeg-ajalt torgin Fredi - et kas on ikka elus. Kusagi 9-10 paiku õhtul ta elavneb ja läheb ööseks õue. Pisikesed õuekassid, kes pole veel ema tissi otsast lahtigi saanud, tassivad terrassile rotte. Noorelt õpitud.
Erika saabus meile esmaspäeval ja sestap on naispere enamasti kas sõidus või õhtustel pidustustel. Mulle jäävad koduse toiminud ja kuna köögikraan loobus koostööst, siis kõige "meeldivam" osa sellest on väliskraani juurde nõusid tassida ja voolikuga pesta. Ning et kuu alguses uude kohta kolime, ei hakka meie siia uut kraani ostma.
Kuna eile sõitsid naised maha üksjagu kilomeetreid, bensiini ootamatult (nagu lumi saabub Tallinna!) tänaseks enam ei jätkunud. Rannast tagasiteel, mingil kruusasel ja äkilise kurviga tõusul jäi auto lihtsalt seisma. Kuna kalle oli tugevasti tahapoole, siis küllap oli viimane tilk benssu paagi teise otsa vajunud...
Mina võtsin Dorise kaenlasse (sest tal oli uneaaeg), ronisin suure tee peale ja hakkasin kätt tõstma - koju 4-5 km. Kolm turisti kimas mööda, noor Kreeka paar pidas kinni. Tegelikult saime vastastikku kasulikud olla, nad viskasid mind treppi, andsid lapsele juua, mina rääkisin neile Ormosest, Votsalakiast, Psili Ammosest ja nende paikade söögi- ja ujumiskohtadest. Nemad ise olid mandrilt Halkist ja vist esimest korda Samosel.
Naispere kõrval peatus aga kreeklastest vanem paar ATVga ning pakkus abi. Nemad sõitsid lähimasse bensiinijaama ja tõid mingi anumaga 3 liitrit. See aga ei osutunud piisavaks... Hääled võttis sisse, aga mäest üles ei nühkinud. Nii hakkasid nad: Maarja, Marion, Erika, naabriplika Mariaana ning koer Rosa mööda teed tulema.
Naabrimehe poja Theologose saatsin koju jõudes poole söögi pealt tüdrukutele järele, pool tundi tagasi tuli ta veel küsima, et äkki peaks minema nüüd bensukanistriga seda autot üles hiivama. Nii nad nüüd läksidki. Eks siis näis. Kreeklased ikka aitavad. Vast ehk Marion kirjutab kah asjast midagi juurde.
Muidu tahtsime ilma lasteta minna lõuna ajal hoopis Lekatisesse korralisele kreeka lõunale, aga elu teeb korrektiive. Peab makaronidega leppima...
Koos kuumaga on saabunud niiskus ja mina näiteks pean kasutama märga pearätti või kraani iga 10 minuti takka. Kassid magavad ühes asendis päev läbi, aeg-ajalt torgin Fredi - et kas on ikka elus. Kusagi 9-10 paiku õhtul ta elavneb ja läheb ööseks õue. Pisikesed õuekassid, kes pole veel ema tissi otsast lahtigi saanud, tassivad terrassile rotte. Noorelt õpitud.
Erika saabus meile esmaspäeval ja sestap on naispere enamasti kas sõidus või õhtustel pidustustel. Mulle jäävad koduse toiminud ja kuna köögikraan loobus koostööst, siis kõige "meeldivam" osa sellest on väliskraani juurde nõusid tassida ja voolikuga pesta. Ning et kuu alguses uude kohta kolime, ei hakka meie siia uut kraani ostma.
Kuna eile sõitsid naised maha üksjagu kilomeetreid, bensiini ootamatult (nagu lumi saabub Tallinna!) tänaseks enam ei jätkunud. Rannast tagasiteel, mingil kruusasel ja äkilise kurviga tõusul jäi auto lihtsalt seisma. Kuna kalle oli tugevasti tahapoole, siis küllap oli viimane tilk benssu paagi teise otsa vajunud...
Mina võtsin Dorise kaenlasse (sest tal oli uneaaeg), ronisin suure tee peale ja hakkasin kätt tõstma - koju 4-5 km. Kolm turisti kimas mööda, noor Kreeka paar pidas kinni. Tegelikult saime vastastikku kasulikud olla, nad viskasid mind treppi, andsid lapsele juua, mina rääkisin neile Ormosest, Votsalakiast, Psili Ammosest ja nende paikade söögi- ja ujumiskohtadest. Nemad ise olid mandrilt Halkist ja vist esimest korda Samosel.
Naispere kõrval peatus aga kreeklastest vanem paar ATVga ning pakkus abi. Nemad sõitsid lähimasse bensiinijaama ja tõid mingi anumaga 3 liitrit. See aga ei osutunud piisavaks... Hääled võttis sisse, aga mäest üles ei nühkinud. Nii hakkasid nad: Maarja, Marion, Erika, naabriplika Mariaana ning koer Rosa mööda teed tulema.
Naabrimehe poja Theologose saatsin koju jõudes poole söögi pealt tüdrukutele järele, pool tundi tagasi tuli ta veel küsima, et äkki peaks minema nüüd bensukanistriga seda autot üles hiivama. Nii nad nüüd läksidki. Eks siis näis. Kreeklased ikka aitavad. Vast ehk Marion kirjutab kah asjast midagi juurde.
Muidu tahtsime ilma lasteta minna lõuna ajal hoopis Lekatisesse korralisele kreeka lõunale, aga elu teeb korrektiive. Peab makaronidega leppima...
Saturday, July 10, 2010
Fourni ning George'i katsumused
Kesksuvi hakkab lähenema, kuid kõige suurem kuumalaine tabas meid vististi juuni algupoole. St et siis oli sooja pidevalt 35-40, nüüd 30-35. Samas on paiguti praegu nii kõva tuul, et takistab liikumist.
Marioni sünnipäeva järelvaatusena kutsus Hollandi Aaldert meid Fournile, paljudest väikestest saartest koosnevasse mereasumisse Ikaria taga - kaks tundi sõitu väikese mootorlaevaga. Reisu parim osa oli tagasisõit, sest kui tuul pärastlõunal taas tõusis, lendasid lained üle välisteki ning valgete nägudega turistid valgusid siseruumidesse. Seal aga kõigutas umbses ruumis samamoodi. Marionile olukord ei meeldinud. Me jõime Austria George'iga sees rahulikult Fourni koduveini, mille tarbimine sel alusel oli rangelt keelatud.
Lisan vahepala vestlusest George'i ja pootsmani vahel:
Et siis laevas oli joomine ja suitsetamise keelatud ja seda eriti siseruumides, ilmus George' kõrvale kohe peale veini topsi valamist keegi kreeka onu ja suht tõsise ilmega lausus tähelepanu võitmiseks Georgele "Ella!"
Edasine nägi välja umbes nii, et George vaatas vanameest ja küsis ehmatanult
G:"Are you ze capten?"
P:"No"
G:" Good, zen ze capten is upstears driveing."
Kodanik pootsman leebus kohe ja sai aru, et tegu on igati heatujulise seltskonnaga. Vestlus jatkus, et kust George pärit on. George vastas: "From Afganistan." Jutt jätkus veel teemal, et kas George on Talibanist või ei ja kas Osama on ta vend või ei.... See et siseruumis suitsetada ja juua ei tohi, unustati sujuvalt ära:))).
Fourni ise on oluliselt kivisem saarestik, aga kena koht siiski. Paistab veelgi arhailisem, vähemtsiviliseeritud muidugi. Omab siiski sadamat ka suurte laevade peatumiseks, korralikku rannapromenaadi liivarannaga ja kaluripaatidega. Vesi on väga soolane! On ka üks nö peatänav, mis suundub risti kõrgemale sisemaale mägede poole. Rannaaäärsete restoranide omanikud paistsid aga tõsiselt meeleheitel, kui laeva saabumisel jooksid elavate krabide ja vähkidega meile järgi. Otsisime lõunasöögiks hiljem siiski väiksematelt tänavatel rahulikuma koha.
Pole ammu niipalju naernud kui toopäev. Samas täitis kogu päeva äge vaidlus, kes maksab. Peaaegu pidi Aaldert vägivaldseks muutuma Austria George'i suhtes (olimegi neljakesi pluss Doris), kes tahtis igal pool maksta. Tal oli selleks ka kaalukas argument: "Pärastlõunaks on ennustatud tormi ja kui laev põhja läheb, siis läheb raha koos meiega." Kuna mul ei lastud maksta üheski kohas, ostisin salaja kondiitriärist George'ile laevateekonnaks kaasa 1,5 L veini.
Kindlasti pakub Fourni palju huvitavamat, kui suudan kirjledada. Autot me kuuetunniseks kohalolekuks ei üürinud, pelaegi on siin saari kümneid. Saarte vahel liiguvad keskmised mootoralused kaubaga. Puid kohati nagu on ja ei ole ka, osad saared paistsid aga täiesti kivised. Mõni saar oli ehk vaid 300 m2 suur. Aaldert arvas, et kuna Kreeka riik praegusel kriisiajal saari peab müüma hakkama, võiks see maksta umbes kakssada eurot. Kui Samosel on majade värvimisel kasutatud viit-kuut värvi, siis Fournil paistsid peaaegu kõik klassikaliselt sini-valged. Elanikke pidi siin George'i andmeil olema 1200 ringis.
Üldiselt ma arvan, et see võis jääda George'i vimaseks laevareisiks. Aaldert oli talle öelnud, et trip kestab vaevalt tund, läks vist 2.15. Georg maandus vihasena ning käte värisedes laeva maabudes esimesse trahterisse ja ning nõudis ena kupa - krasi kokkini, meie võtsime kes mida. Ning kõik said oma kohvi, õlle ja isegi tee enne kätte kui George oma punaveini... Oli vast vaatepilt, George'i nägu!
Enne seda oli George Ormoses küsinud ka Marialt, et kaua võiks kesta laevaretk Patmosele, ta pole seal käinud. Maria kiire vastus oli tund. Mnjah. Möödunud sügisel kulus meil Patmoselt Samosele jõudmiseks üle kolme ja poole tunni. Usun, et edaspidi piirdub George lennukiga kord aastas oma kodulinna Linzi külastamisega. Et käia hambaarstil ja süüa wursti.
Ka Aaldertilt nõudis veidi rahunenud George aru tema pakutud tunni kohta. "Aga kui ma oleks öelnud sulle, et kaks tundi, sa poleks ju tulnud...". Leidsime siiski 10 minuti pärast jalahaigele austerlasele päris kreeka joogimaja ja läksime lühikesele jalutuskäigule ses eht-kreekapärases külas, kus oma üllatuseks nägime vähemalt 20 öömajapakkujat.
George pole külastanud ühtegi teist Kreeka saart. Elektrik läks pensionile, ostis otsereisi (ainult lennu) Samosele, võttis lennujaamast takso ja palus end sõidutada allpool saart esimesse normaalsesse kohta, kus saaks magada. Taksojuht sõidutas ta all rannikul põhimõtteliselt kõige kaugemasse kohta, kus saab öömaja. Ehk oligi see George'i õnn, sest ma ei suudaks teda ette kujutada turistidest pungil Pythagorios ega Ireonis. Siis elas ta esimesed paar nädalat Pantheonis, seejärel tutvus kohalikega ja leidis endale 300 euroga kuuetoalise maja vaikses Ormose sadama peatänaval poe kõrval. Maria juurde on tal haige puusaga koobata täpselt 78 meetrit.
Marioni sünnipäeva järelvaatusena kutsus Hollandi Aaldert meid Fournile, paljudest väikestest saartest koosnevasse mereasumisse Ikaria taga - kaks tundi sõitu väikese mootorlaevaga. Reisu parim osa oli tagasisõit, sest kui tuul pärastlõunal taas tõusis, lendasid lained üle välisteki ning valgete nägudega turistid valgusid siseruumidesse. Seal aga kõigutas umbses ruumis samamoodi. Marionile olukord ei meeldinud. Me jõime Austria George'iga sees rahulikult Fourni koduveini, mille tarbimine sel alusel oli rangelt keelatud.
Lisan vahepala vestlusest George'i ja pootsmani vahel:
Et siis laevas oli joomine ja suitsetamise keelatud ja seda eriti siseruumides, ilmus George' kõrvale kohe peale veini topsi valamist keegi kreeka onu ja suht tõsise ilmega lausus tähelepanu võitmiseks Georgele "Ella!"
Edasine nägi välja umbes nii, et George vaatas vanameest ja küsis ehmatanult
G:"Are you ze capten?"
P:"No"
G:" Good, zen ze capten is upstears driveing."
Kodanik pootsman leebus kohe ja sai aru, et tegu on igati heatujulise seltskonnaga. Vestlus jatkus, et kust George pärit on. George vastas: "From Afganistan." Jutt jätkus veel teemal, et kas George on Talibanist või ei ja kas Osama on ta vend või ei.... See et siseruumis suitsetada ja juua ei tohi, unustati sujuvalt ära:))).
Fourni ise on oluliselt kivisem saarestik, aga kena koht siiski. Paistab veelgi arhailisem, vähemtsiviliseeritud muidugi. Omab siiski sadamat ka suurte laevade peatumiseks, korralikku rannapromenaadi liivarannaga ja kaluripaatidega. Vesi on väga soolane! On ka üks nö peatänav, mis suundub risti kõrgemale sisemaale mägede poole. Rannaaäärsete restoranide omanikud paistsid aga tõsiselt meeleheitel, kui laeva saabumisel jooksid elavate krabide ja vähkidega meile järgi. Otsisime lõunasöögiks hiljem siiski väiksematelt tänavatel rahulikuma koha.
Pole ammu niipalju naernud kui toopäev. Samas täitis kogu päeva äge vaidlus, kes maksab. Peaaegu pidi Aaldert vägivaldseks muutuma Austria George'i suhtes (olimegi neljakesi pluss Doris), kes tahtis igal pool maksta. Tal oli selleks ka kaalukas argument: "Pärastlõunaks on ennustatud tormi ja kui laev põhja läheb, siis läheb raha koos meiega." Kuna mul ei lastud maksta üheski kohas, ostisin salaja kondiitriärist George'ile laevateekonnaks kaasa 1,5 L veini.
Kindlasti pakub Fourni palju huvitavamat, kui suudan kirjledada. Autot me kuuetunniseks kohalolekuks ei üürinud, pelaegi on siin saari kümneid. Saarte vahel liiguvad keskmised mootoralused kaubaga. Puid kohati nagu on ja ei ole ka, osad saared paistsid aga täiesti kivised. Mõni saar oli ehk vaid 300 m2 suur. Aaldert arvas, et kuna Kreeka riik praegusel kriisiajal saari peab müüma hakkama, võiks see maksta umbes kakssada eurot. Kui Samosel on majade värvimisel kasutatud viit-kuut värvi, siis Fournil paistsid peaaegu kõik klassikaliselt sini-valged. Elanikke pidi siin George'i andmeil olema 1200 ringis.
Üldiselt ma arvan, et see võis jääda George'i vimaseks laevareisiks. Aaldert oli talle öelnud, et trip kestab vaevalt tund, läks vist 2.15. Georg maandus vihasena ning käte värisedes laeva maabudes esimesse trahterisse ja ning nõudis ena kupa - krasi kokkini, meie võtsime kes mida. Ning kõik said oma kohvi, õlle ja isegi tee enne kätte kui George oma punaveini... Oli vast vaatepilt, George'i nägu!
Enne seda oli George Ormoses küsinud ka Marialt, et kaua võiks kesta laevaretk Patmosele, ta pole seal käinud. Maria kiire vastus oli tund. Mnjah. Möödunud sügisel kulus meil Patmoselt Samosele jõudmiseks üle kolme ja poole tunni. Usun, et edaspidi piirdub George lennukiga kord aastas oma kodulinna Linzi külastamisega. Et käia hambaarstil ja süüa wursti.
Ka Aaldertilt nõudis veidi rahunenud George aru tema pakutud tunni kohta. "Aga kui ma oleks öelnud sulle, et kaks tundi, sa poleks ju tulnud...". Leidsime siiski 10 minuti pärast jalahaigele austerlasele päris kreeka joogimaja ja läksime lühikesele jalutuskäigule ses eht-kreekapärases külas, kus oma üllatuseks nägime vähemalt 20 öömajapakkujat.
George pole külastanud ühtegi teist Kreeka saart. Elektrik läks pensionile, ostis otsereisi (ainult lennu) Samosele, võttis lennujaamast takso ja palus end sõidutada allpool saart esimesse normaalsesse kohta, kus saaks magada. Taksojuht sõidutas ta all rannikul põhimõtteliselt kõige kaugemasse kohta, kus saab öömaja. Ehk oligi see George'i õnn, sest ma ei suudaks teda ette kujutada turistidest pungil Pythagorios ega Ireonis. Siis elas ta esimesed paar nädalat Pantheonis, seejärel tutvus kohalikega ja leidis endale 300 euroga kuuetoalise maja vaikses Ormose sadama peatänaval poe kõrval. Maria juurde on tal haige puusaga koobata täpselt 78 meetrit.
Tuulest viidud ja maast leitud
Millalgi ammu maikuus käisime taga Velanidia pool kivide peal ujumas. Kuna ujumispükse polnud jalas, võtsin lühikeste pükste taskust kaasas olnud 15 eurot ning sendid, panin pooliku õllepurgi alla ja läksin lainetesse.
Oli tuuline ilm, nagu siin sageli ja veest tulles leidsin kivi pealt vaid mõned sendid. Polnud mõtet ka pikalt otsida, need paberrahad võisid olla vabalt teel juba Türgi poole.
Nädal tagasi jalutades sestsamast kohast umbes 500 meetrit eemal, leidsin aga maast kokkukägardatud kümneeurose. Pakkuda polnud kellelegi, raha vedeles keset asfaltteed. Seega olen viie euroga nüüd miinuses. Kui aga arvestada, kuipalju siin maal välja on tehtud, siis ei tohi nii üldse mõelda.
Oli tuuline ilm, nagu siin sageli ja veest tulles leidsin kivi pealt vaid mõned sendid. Polnud mõtet ka pikalt otsida, need paberrahad võisid olla vabalt teel juba Türgi poole.
Nädal tagasi jalutades sestsamast kohast umbes 500 meetrit eemal, leidsin aga maast kokkukägardatud kümneeurose. Pakkuda polnud kellelegi, raha vedeles keset asfaltteed. Seega olen viie euroga nüüd miinuses. Kui aga arvestada, kuipalju siin maal välja on tehtud, siis ei tohi nii üldse mõelda.
Monday, July 5, 2010
Elizabeth ja Doris
Vahelduseks ka lastest ja nende tegemistest.
Elizabeth on suur ja iseseisev. Päevad läbi tormavad Marjaanaga ringi. Hommikul kell 9 klopsib naabriplika juba uksele ja akendele. Õnneks nüüd ainult Elizabethi aknale. Roosa magab õues ja nii ei aja ta meid ka oma haukumisega üles kui kopsimine hommikul algab. Seda, mida nad päevad otsa teevad, ma ei teagi. Hommikuti käime rannas tihti, pealelõunal käivad lapsednaabritega rannas. Õhtuti on meie juures ja kisavad jubedalt ja jooksevad. Aldol olla vahepeal 2 nädalat sellest jurast pea valutanud, aga no keegi ei kuula ka ju mis räägitakse. Pealegi on lõunamaine temperament suht talitsematu asi. Siinkohal tahaks siiski öelda, et tegelikult on Marjaana väga meeldiv ja viisakas laps. Ka on ta õpetanud Kaku kreeka keeles lugema ja natuke ka kirjutama. Kõik oma vanad kooliraamatud ja töövihikud vedas ta igal juhul siia ja nendega tegeletakse. Ilmselt meeldib talle kui suuremale ja targemale tähtis olla ja näidata, kui tark ta on. Tuleb ainult kasuks!
Keeleoskusest veel nii palju, et ega Elizaberh palju pole õppinud. Vahest ma kuulen neid midagi jahumas aga need on ikka üksikud sõnad. Üks õhtu üllatas ta mind sellega, et möödaminnes mainis mingile külaplikale et "orea potilato" mis tähendab ilus jalgratas ja eile kui läksime pitseeriasse jäätist sööma plikadega, siis ta istus jalg üle põlve lauda. Ja kui tuli Mike ja istus maha siis küsis väga küsiva ja tõsise näoga Mikelt "Ti kanis Mike?" mis tähendab, et kuidas läheb. Mike' juures jäätist ostmas käib ta muidugi tihti ja saab hakkama. Ja saia käib ka ostamas ise ja vabatahtlikult. Neid kõiki asju oskab ta ka kreeka keeles küsida. Samuti numbreid umbes 50ni ja mingeid sõnu veel. Samas on vahest tunne, et enne õpib Marianna ära eesti keele. Mingeid sõnu ta igal juhul teab.
Dorisest on ehk isegi rohkem rääkida, sest ta viibib kogu aeg kõrval. On teine igati asjalik ja keerab pahandusi kokku iga päev ja kogu aeg. Küll sööb õues kassidega samast kausist riisi ja konservi, küll kallab kõik veekausid ümber toas ja õues, küll tassib ämbriga vett voodisse ja on kuri kui ei lubata. Siis jälle sööb kassikrõbinaid kassi kausist ja kaabib mulda lillepotist. Poes krabab kohe kuskilt peotäie sokolaadi ja jookseb kiljudes ukse poole. Suure vaevaga need kätte saades ja riiulile pannes on ta muidugi juba uue sülemimi hankinud ja sama kordub. Siis ta muidugi pakub kogu oma varandust kõigile poesviibijatele ja lõpuks ikkagi kiljub veel korra nii kuidas jaksab, sest peab oma asjadest loobuma. Õnneks on kreegid väga lapsesõbralikud ja neid selline asi ei kõiguta.
Doris on igal pool mujal ka väga aktiivne. Siinne elu on teda kõvasti sotsialiseeriud. Kui ta tänaval vankrist välja lasta, siis ta tormab kohe mööda tänavat kuhugi suunas midagi tegema. Karjub kõigile jassu või hällou. Ise kogu aeg seletab midagi ja naerab ja on rõõmus. Mis puutub rääkimist, siis seletab ta midagi pidevalt ja kogu aeg. Ja on selle üle rahul ja naerab ja kiljub jutu keskele. Sõnavara on ka juba väga lai. Ilmselt kuni 100 sõna ja kohati ka paarissõnad. Põhiliselt räägib ta seda, mida näeb: aua on, kiisu on, kiisu tudub jnejne... Samuti oskab ta öelda, kui ta midagi tahab. Näitks küpsist, banaani, kommi, juua, süüa. Vahest kui ei oska nime panna, ütleb lihtsalt "seda" ja näitab käega. Aldot kutsub issiks ikka enamasti aga vahest karjub teisest toast "Aldoooo!!!"
Mis siis veel...aaa no muidugi ujuda meeldib ja rannast lahkume alati suure kisa saatel. Vees ei lase ta end häirida kui vee alla korra kaob või vesi silma läheb. Rassib aga sügavamale ja vehib käte ja jalgadega. Õhtuti kui ma tööl olen, siis Aldo jalutab vahest Dorisega mööda. Siis ta alati krabab käest kinni ja tirib mind 40 meetrit edasi pitseeriasse jäätiseautomaadi ette ja siis kiljub korra kõvasti. Enamasti saab ta jäätise tasuta. Kui jäätis käes, siis pöörab ringi ja rohkem sinna asja pole.
Unega on meil ka kõik OK. Elizabet magab kuskil 11ni ja Doris 10ni. Mõlemad ilusti 12tundi. Lõunal magab Doris 3 tundi. Võtab oma piimapudeli ja luti, hüüab tudumämmi ja jookseb ise voodisse ja viskab pikali.
Elizabeth on suur ja iseseisev. Päevad läbi tormavad Marjaanaga ringi. Hommikul kell 9 klopsib naabriplika juba uksele ja akendele. Õnneks nüüd ainult Elizabethi aknale. Roosa magab õues ja nii ei aja ta meid ka oma haukumisega üles kui kopsimine hommikul algab. Seda, mida nad päevad otsa teevad, ma ei teagi. Hommikuti käime rannas tihti, pealelõunal käivad lapsednaabritega rannas. Õhtuti on meie juures ja kisavad jubedalt ja jooksevad. Aldol olla vahepeal 2 nädalat sellest jurast pea valutanud, aga no keegi ei kuula ka ju mis räägitakse. Pealegi on lõunamaine temperament suht talitsematu asi. Siinkohal tahaks siiski öelda, et tegelikult on Marjaana väga meeldiv ja viisakas laps. Ka on ta õpetanud Kaku kreeka keeles lugema ja natuke ka kirjutama. Kõik oma vanad kooliraamatud ja töövihikud vedas ta igal juhul siia ja nendega tegeletakse. Ilmselt meeldib talle kui suuremale ja targemale tähtis olla ja näidata, kui tark ta on. Tuleb ainult kasuks!
Keeleoskusest veel nii palju, et ega Elizaberh palju pole õppinud. Vahest ma kuulen neid midagi jahumas aga need on ikka üksikud sõnad. Üks õhtu üllatas ta mind sellega, et möödaminnes mainis mingile külaplikale et "orea potilato" mis tähendab ilus jalgratas ja eile kui läksime pitseeriasse jäätist sööma plikadega, siis ta istus jalg üle põlve lauda. Ja kui tuli Mike ja istus maha siis küsis väga küsiva ja tõsise näoga Mikelt "Ti kanis Mike?" mis tähendab, et kuidas läheb. Mike' juures jäätist ostmas käib ta muidugi tihti ja saab hakkama. Ja saia käib ka ostamas ise ja vabatahtlikult. Neid kõiki asju oskab ta ka kreeka keeles küsida. Samuti numbreid umbes 50ni ja mingeid sõnu veel. Samas on vahest tunne, et enne õpib Marianna ära eesti keele. Mingeid sõnu ta igal juhul teab.
Dorisest on ehk isegi rohkem rääkida, sest ta viibib kogu aeg kõrval. On teine igati asjalik ja keerab pahandusi kokku iga päev ja kogu aeg. Küll sööb õues kassidega samast kausist riisi ja konservi, küll kallab kõik veekausid ümber toas ja õues, küll tassib ämbriga vett voodisse ja on kuri kui ei lubata. Siis jälle sööb kassikrõbinaid kassi kausist ja kaabib mulda lillepotist. Poes krabab kohe kuskilt peotäie sokolaadi ja jookseb kiljudes ukse poole. Suure vaevaga need kätte saades ja riiulile pannes on ta muidugi juba uue sülemimi hankinud ja sama kordub. Siis ta muidugi pakub kogu oma varandust kõigile poesviibijatele ja lõpuks ikkagi kiljub veel korra nii kuidas jaksab, sest peab oma asjadest loobuma. Õnneks on kreegid väga lapsesõbralikud ja neid selline asi ei kõiguta.
Doris on igal pool mujal ka väga aktiivne. Siinne elu on teda kõvasti sotsialiseeriud. Kui ta tänaval vankrist välja lasta, siis ta tormab kohe mööda tänavat kuhugi suunas midagi tegema. Karjub kõigile jassu või hällou. Ise kogu aeg seletab midagi ja naerab ja on rõõmus. Mis puutub rääkimist, siis seletab ta midagi pidevalt ja kogu aeg. Ja on selle üle rahul ja naerab ja kiljub jutu keskele. Sõnavara on ka juba väga lai. Ilmselt kuni 100 sõna ja kohati ka paarissõnad. Põhiliselt räägib ta seda, mida näeb: aua on, kiisu on, kiisu tudub jnejne... Samuti oskab ta öelda, kui ta midagi tahab. Näitks küpsist, banaani, kommi, juua, süüa. Vahest kui ei oska nime panna, ütleb lihtsalt "seda" ja näitab käega. Aldot kutsub issiks ikka enamasti aga vahest karjub teisest toast "Aldoooo!!!"
Mis siis veel...aaa no muidugi ujuda meeldib ja rannast lahkume alati suure kisa saatel. Vees ei lase ta end häirida kui vee alla korra kaob või vesi silma läheb. Rassib aga sügavamale ja vehib käte ja jalgadega. Õhtuti kui ma tööl olen, siis Aldo jalutab vahest Dorisega mööda. Siis ta alati krabab käest kinni ja tirib mind 40 meetrit edasi pitseeriasse jäätiseautomaadi ette ja siis kiljub korra kõvasti. Enamasti saab ta jäätise tasuta. Kui jäätis käes, siis pöörab ringi ja rohkem sinna asja pole.
Unega on meil ka kõik OK. Elizabet magab kuskil 11ni ja Doris 10ni. Mõlemad ilusti 12tundi. Lõunal magab Doris 3 tundi. Võtab oma piimapudeli ja luti, hüüab tudumämmi ja jookseb ise voodisse ja viskab pikali.
Wednesday, June 30, 2010
Piinlik lugu kull, vabandame!
Et siis taas kord sama jutt - oleme elus ja koik on korras!
Vahepeal oli meil siin jaanipaev ja minu sunnipaev ja igast muud varki ka. Samas pole teinud midagi erakordset ning juba oma kuu aega pole oma kulast valja saanudki...
Paeval laksime Aldoga randa. Kuigi sinna on ainult 300 meetrit, siis laksime autoga, kuna Elizabeth jai Dorkat valvama ja kui ta peaks arkama, siis saab autoga kahku koju lennata. Paraku juhtus nii, et viimanegi bensutilk oli paagist minema auranud ja tapselt rannas oigel kohal suri valja.
Aldo! Kui sa nuud motled kus ma olen, siis ma istun pitsarias ja ootan Katriinat, kes lubas tuua nii bensu kui ka lehtri. Ara muretse, olla galaa! Tool oli tana jalle vaga igav...ja ma olen raudselt varsti kodus. Kuigi Pithari on vist tana lahti :)
Teemad, millest tahaks raakida siin on siinne jaanipaev, Doris, viimase aja soogielamused, koer kes meile tuli ja koik labi naris, jnejnejne
Ilm on loomulikult ikka veel ja jatkuvalt kaunis ja tanane Delfi uudis, et Haabsalus oli kuumarekord 28 kraadi tundus taitsa naljaks>D, samas on mul hea mel et kodus on ikka soe. Kuigi ma enam kunagi ei utle, et 28 kraadi on soe.
Marion
Vahepeal oli meil siin jaanipaev ja minu sunnipaev ja igast muud varki ka. Samas pole teinud midagi erakordset ning juba oma kuu aega pole oma kulast valja saanudki...
Paeval laksime Aldoga randa. Kuigi sinna on ainult 300 meetrit, siis laksime autoga, kuna Elizabeth jai Dorkat valvama ja kui ta peaks arkama, siis saab autoga kahku koju lennata. Paraku juhtus nii, et viimanegi bensutilk oli paagist minema auranud ja tapselt rannas oigel kohal suri valja.
Aldo! Kui sa nuud motled kus ma olen, siis ma istun pitsarias ja ootan Katriinat, kes lubas tuua nii bensu kui ka lehtri. Ara muretse, olla galaa! Tool oli tana jalle vaga igav...ja ma olen raudselt varsti kodus. Kuigi Pithari on vist tana lahti :)
Teemad, millest tahaks raakida siin on siinne jaanipaev, Doris, viimase aja soogielamused, koer kes meile tuli ja koik labi naris, jnejnejne
Ilm on loomulikult ikka veel ja jatkuvalt kaunis ja tanane Delfi uudis, et Haabsalus oli kuumarekord 28 kraadi tundus taitsa naljaks>D, samas on mul hea mel et kodus on ikka soe. Kuigi ma enam kunagi ei utle, et 28 kraadi on soe.
Marion
Tuesday, June 29, 2010
Koduloomade anarhia
Ilm on soe ja meel on hea. Mured saab vahest homsesse lükata... Ise tahaks liikuda sellistesse paikadesse, kuhu lapsekäruga minna ei saa. Aga kus sa pääsed?
See inimene, kes omab uudiseid, pole jaksanud küll kirjutada viimasel ajal. Ometi, inimpelgurist abikaasast on saanud suurim suhtleja, olnemata partnerite vanusest. Eks töödki on tal nüüd rohkem, aga laiskus kipub palavaga ka vaevama ilmselt. Suurem Fiesta (Püha Jüri päev) oli vahepeal, palju kära ja muusikat külatänaval. Toredaid pilte, kui Marion jõuab niikaugele. Avrio...
Üritame või õigemini peame lahti saama meie juurde elama tulnud koerast. Sellest, kes istus kurbade silmadega kaktusepõõsas kolm nädalat tagasi ning sestpeale pole ära soostunud minema. Vahepeal on Sharik katki närinud mitu meie aias kartulite kastmiseks paigaldatud plastvoolikut, mis majaomaniku üksjagu pahandas - tegu on noore emase kutsikaga siiski. Teiseks, mis pole sugugi parem lugu, sõi ta hommikul kell pool seitse ńaabermaja ukse ees ära naabrile kuuluva kana. Tibud jäid omapäi... Animal Care Samos, mis peaks selle asjaga tegelema, ei ole meie mailidele vastanud.
Hoovikassil on teadagi pojad, ülbed ja enesekindlad. Täna hakkasin Marionit tööle saatma ning alles poolel teel avastasin, et käru all korvis magab üks hall pätakas. Ise nii rahul.
Laupäeval sõidame Fourni saarele; see paikneb sama umbes sama lähedal kui Türgi - 4-5km. Sõit sinna ca 1.15. Osaliselt on see Aalderti (Holland) sünnipäevakink Marionile ehkki laevapiletid maksama ilmselt ise. Sel väiksel saarel üle ühe päeva polegi suurt teha, jalutada, imetleda, süüa lõunat ja ujuda. Natuke muud miljööd vahelduseks, kulub kindlasti marjaks.
PS! Varsti seega loodan ka ise näha fiesta pilte, fotokast ei viitsi neid vaadata.
See inimene, kes omab uudiseid, pole jaksanud küll kirjutada viimasel ajal. Ometi, inimpelgurist abikaasast on saanud suurim suhtleja, olnemata partnerite vanusest. Eks töödki on tal nüüd rohkem, aga laiskus kipub palavaga ka vaevama ilmselt. Suurem Fiesta (Püha Jüri päev) oli vahepeal, palju kära ja muusikat külatänaval. Toredaid pilte, kui Marion jõuab niikaugele. Avrio...
Üritame või õigemini peame lahti saama meie juurde elama tulnud koerast. Sellest, kes istus kurbade silmadega kaktusepõõsas kolm nädalat tagasi ning sestpeale pole ära soostunud minema. Vahepeal on Sharik katki närinud mitu meie aias kartulite kastmiseks paigaldatud plastvoolikut, mis majaomaniku üksjagu pahandas - tegu on noore emase kutsikaga siiski. Teiseks, mis pole sugugi parem lugu, sõi ta hommikul kell pool seitse ńaabermaja ukse ees ära naabrile kuuluva kana. Tibud jäid omapäi... Animal Care Samos, mis peaks selle asjaga tegelema, ei ole meie mailidele vastanud.
Hoovikassil on teadagi pojad, ülbed ja enesekindlad. Täna hakkasin Marionit tööle saatma ning alles poolel teel avastasin, et käru all korvis magab üks hall pätakas. Ise nii rahul.
Laupäeval sõidame Fourni saarele; see paikneb sama umbes sama lähedal kui Türgi - 4-5km. Sõit sinna ca 1.15. Osaliselt on see Aalderti (Holland) sünnipäevakink Marionile ehkki laevapiletid maksama ilmselt ise. Sel väiksel saarel üle ühe päeva polegi suurt teha, jalutada, imetleda, süüa lõunat ja ujuda. Natuke muud miljööd vahelduseks, kulub kindlasti marjaks.
PS! Varsti seega loodan ka ise näha fiesta pilte, fotokast ei viitsi neid vaadata.
Friday, June 18, 2010
Niisama ilus päev
Hommikul oli täielik ideedepuudus, et mis päevaga peale hakata. Viimasel ajal on välja kujunenud igahommikune programm. Enamasti rannas. Kuna mõlemad kehapooled on juba valusaks päevitatud, siis otsustasime jalutuskäigu kasuks. Mõtlesime et käime naaberkülas Kamposes. Sinna on umbes 4 km jalgsi. Meie poolt minnes enamasti allamäge, tagasitulek aga pisut keerulisem. Aldo aga ei virisenud ja rühkis need 500 meetrit koos Dorisega ülesmäge ära. Ma lõikasin kurvides....laiskvorst!
Kampos on selline suur turismiküla, täis suuri ilusaid apartment-hotelle kaunite aedadega. Siia tulles oli kõik ripakil ja räämas, nüüd järsku nii ilus ja korras ja kaunis. Vaatasime suu lahti nagu lollid turistid ja tõdesime, et me oleme ikka uskumatult ilusasse kohta sattunud. Alati ei saa nagu arugi, mis meid kõik ümbritseb ja need eriti maalilised mäed igas ilmakaares on ka nagu niii tavalised, et ei tõmba ülemäära tähelepanu. Täna siis tegime silmad lahti, vaatasime ringi ja õhkasime. Võib julgelt öelda, et kõik ümbritsev on lihtsalt suurepärane.
Tagasitulles otsustasime koduküla pitseerias ühe õlle juua ja natuke Mike'iga jutustada. Loomulikult toodi kellegi poolt Dorisele kohe jäätis ja tähelepanu koondus rõõmust kisendavale Dorkale, kes kõigile tsau ja jassu üürgas.
Kogu see asi tehtud, suundusime kodu suunas, aga no ülejärgmine restoran on minu kodurestoran. Seal pani Maria meid kohe laua taha ja sundis meid koos enda ja Manolisega lõunat sööma. Tal sai just pastitsio valmis... see oli muidugi jube hea. Kokkamise kohapealt saan ma siin head kooli. Maria ei hoia oma retsepte kiivalt omale ja õpetab hea meelega. Ära minnes üritas Aldo ka tagasihoidlikult maksta, aga Manolise näost lugesime välja, et tuleb kähku raha ära peita, Manolis demonstreeris ka oma rusikat.
Ühesõnaga selline eriti mõnus, peaaegu nagu perekondlik lõuna:)
Koju jõudes vedas Marjaana mind kohe oma isa juurde, kes luges mulle pikalt moraali teemal, kuidas Elizabeth sügisel kooli panna ja mis selleks tuleb teha. Laupäeva hommikul st homme kell 8 peaksime minema Marathokamposesse kooli.
Hakka või uskuma, et on tõesti olemas kohti, kus inimesed tahavad olla ilma kasu lõikamata head ja isegi ilma palumata aidata.
Marion
Kampos on selline suur turismiküla, täis suuri ilusaid apartment-hotelle kaunite aedadega. Siia tulles oli kõik ripakil ja räämas, nüüd järsku nii ilus ja korras ja kaunis. Vaatasime suu lahti nagu lollid turistid ja tõdesime, et me oleme ikka uskumatult ilusasse kohta sattunud. Alati ei saa nagu arugi, mis meid kõik ümbritseb ja need eriti maalilised mäed igas ilmakaares on ka nagu niii tavalised, et ei tõmba ülemäära tähelepanu. Täna siis tegime silmad lahti, vaatasime ringi ja õhkasime. Võib julgelt öelda, et kõik ümbritsev on lihtsalt suurepärane.
Tagasitulles otsustasime koduküla pitseerias ühe õlle juua ja natuke Mike'iga jutustada. Loomulikult toodi kellegi poolt Dorisele kohe jäätis ja tähelepanu koondus rõõmust kisendavale Dorkale, kes kõigile tsau ja jassu üürgas.
Kogu see asi tehtud, suundusime kodu suunas, aga no ülejärgmine restoran on minu kodurestoran. Seal pani Maria meid kohe laua taha ja sundis meid koos enda ja Manolisega lõunat sööma. Tal sai just pastitsio valmis... see oli muidugi jube hea. Kokkamise kohapealt saan ma siin head kooli. Maria ei hoia oma retsepte kiivalt omale ja õpetab hea meelega. Ära minnes üritas Aldo ka tagasihoidlikult maksta, aga Manolise näost lugesime välja, et tuleb kähku raha ära peita, Manolis demonstreeris ka oma rusikat.
Ühesõnaga selline eriti mõnus, peaaegu nagu perekondlik lõuna:)
Koju jõudes vedas Marjaana mind kohe oma isa juurde, kes luges mulle pikalt moraali teemal, kuidas Elizabeth sügisel kooli panna ja mis selleks tuleb teha. Laupäeva hommikul st homme kell 8 peaksime minema Marathokamposesse kooli.
Hakka või uskuma, et on tõesti olemas kohti, kus inimesed tahavad olla ilma kasu lõikamata head ja isegi ilma palumata aidata.
Marion
Wednesday, June 16, 2010
Kool läbi, elagu suvi!
39 kraadi, pole hullu. Marion mõistagi magas märg rätik kõhu peal. Nalja pole mulgi, kes ma kuumust armastan ja me ei suuda kuidagi otsustada, kas magama peaks avatud või kinnise aknaga. Laeventilaator on vaid Elizabethi toas.
Väiksematel lastel lõppes kooliaasta, vanemad õpilased käivad veel 30. juunini. St et naabritüdruk on nüüd juba kell 9-10 kohal. Eile kõrvetasid tüdrukud ennast rannas vähkpunaseks, eriti meie oma muidugi, kes pole kuumaga nii harjunud. Ise üle pooleteise tunni plaazil olla suurt ei tihka.
Elu on muidu rahulik, nii ka Marioni tööl kuna turiste satub Ormosesse ja ka sööma üsna vähe. Äkki on isegi rikkad Keks-Euroopa juristid hakanud õhtust sööma oma apartmentides? Milline ülekohus vaese rõhutud kreeka ettevõtja suhtes... Rohkem empaatiat, Euroopa!
Sepistasin vahepeal nädalaga kolm artiklit erinevatele väljaannetele (Maaleht, Ekspress, Basket), nüüd saab ses osas nädalakese puhkust. Eks seetõttu jäi minu hääl kõrbest ka tummaks. Aga mida ongi lapsehoidjal kirjutada, häid ja halbu uudiseid maailmast ja külast toob meile Marion. Ja halbade uudiste puhul on ta veel esialgu ellu jäänud. Nali naljaks, elame-näeme. Päevi on igasuguseid. Vahest saan täie selgusega aru, et Eestis töölkäimine oli täielik priius kui võrrelda kodus õhtuti kolme lapsega asjatamist (naabritüdruk veedab suure osa ajast ju siin). Uskumatult palju võivad nad nõuda ja küsida ja karjuda. Pea valutab teist päeva... Haa-haa, ai-ai.
Tean, et Marion imes eile arvutisse fotokast uusi pilte, loodaks täna neid logis näha saada. Siis keegi jälle ei arva, et oleme vedru välja visanud või kaane peale tõmmanud))
Aldo
Väiksematel lastel lõppes kooliaasta, vanemad õpilased käivad veel 30. juunini. St et naabritüdruk on nüüd juba kell 9-10 kohal. Eile kõrvetasid tüdrukud ennast rannas vähkpunaseks, eriti meie oma muidugi, kes pole kuumaga nii harjunud. Ise üle pooleteise tunni plaazil olla suurt ei tihka.
Elu on muidu rahulik, nii ka Marioni tööl kuna turiste satub Ormosesse ja ka sööma üsna vähe. Äkki on isegi rikkad Keks-Euroopa juristid hakanud õhtust sööma oma apartmentides? Milline ülekohus vaese rõhutud kreeka ettevõtja suhtes... Rohkem empaatiat, Euroopa!
Sepistasin vahepeal nädalaga kolm artiklit erinevatele väljaannetele (Maaleht, Ekspress, Basket), nüüd saab ses osas nädalakese puhkust. Eks seetõttu jäi minu hääl kõrbest ka tummaks. Aga mida ongi lapsehoidjal kirjutada, häid ja halbu uudiseid maailmast ja külast toob meile Marion. Ja halbade uudiste puhul on ta veel esialgu ellu jäänud. Nali naljaks, elame-näeme. Päevi on igasuguseid. Vahest saan täie selgusega aru, et Eestis töölkäimine oli täielik priius kui võrrelda kodus õhtuti kolme lapsega asjatamist (naabritüdruk veedab suure osa ajast ju siin). Uskumatult palju võivad nad nõuda ja küsida ja karjuda. Pea valutab teist päeva... Haa-haa, ai-ai.
Tean, et Marion imes eile arvutisse fotokast uusi pilte, loodaks täna neid logis näha saada. Siis keegi jälle ei arva, et oleme vedru välja visanud või kaane peale tõmmanud))
Aldo
Sunday, June 13, 2010
Kreegid
Ilmateade:
Ilmselt on kõik juba arvamusel, et meie bloggi pole mõtet avadagi, sest nagunii siia midagi uut ei teki. Asi on segane...ilmselt on kuumus aidanud tugevalt kaasa sellele, et mõttetöö on tublisti aeglustunud. Kogu energia kulub sellele, et leida viise kuumast pääsemiseks. Tundub tegelikult, et hakkan isgi harjuma vaikselt. Tänane 35 päeval oli talutav. Samas kui õhtul on pime ja tunned et ikka kuumus ei kao, siis tekib ahastus. Praegu näiteks on õues 29 kraadi, kell on 11 õhtul.
Aldo käib endiselt iga päev ujumas. Mina mitte. Viimastel päevadel on olnud maatuul ja vesi on külm.
Muus mõttes on kõik ikka endine. Mina käin õhti tööl, Aldo karjatab lapsi. Peale tööd on olnud mitmeid mõnusaid istumisi kohalike noortega. Palju nalja ja värki. Mulle tundub iga kord peolt koju saabudes, et aega jääb puudu. Ööd võiks olla mõni tund pikemad. Ükskõik kuidas pingutad, ikka enne kella kuute hommikul koju ei jõua. Peole minnakse ka muidugi väga hilja. Ööklubigi avatakse alles jel 12 või pool 1. Rahvas sinna aga enne kella kahte kolme kunagi ei lähe. Üldse on kreegd ööinimesed. Igas vanuses lapsed jooksevad tänaval kuni kella üheni öösel. Vanemad istuvad restoranides või on kodus. Kui mõni laps ära väsib, siis saadetakse autosse edasi ja pidu jätkub. Pealegi on neil komme öösiti süüa. On täiesti tavaline, et kell 1 öösel istub pizzarias mitu lauda ja kõik õgivad rämedalt. Ma küsisin Mikelt üks päev, et kuule mis värk on, miks te sööte öösel??? Ta vastas et cause we are kreeks. Seega ma ei saanud targemaks. Söömisega seoses on neil üldse palju kummalisi kombeid. Näiteks ei taha nad restosse tulles menüüd vaid tahavad et neile ette loetaks peast mis on ja pakutaks asju. Ja siis kui nad on mitu tundi mälunud, katab laida meeletu taldrikute rägastik, kõik on kaetud salfadenutsakutega, noad-kahvlid on suvaliselt laiali ja söögijäänused katavad lauda. Söövad nagu sead ühesõnaga. Söömine on siin üldse omaette teema. Nad võivad süüa terve päeva ja koguaeg. Istuda tavernas, jahuda ja süüüa- süüa- süüa.
Ülekaalulisus on ka muidugi progleem. Vähemalt 95 peotsenti lastega naistest on jube suurte tagumikega. Kreeka meestele see muidugi meeldib. Täna Manolis imestas, et miks ma ei söö söögi kõrvale leiba. Et peaks sööma ikka, et kole kondine olen. Et kreeka mehed peavad ikka neist naistest kel on beefi ka peal:D . Mina aga võtan kuumas kliimas ainult alla ja peale salati suurt midagi ei taha.
Kohalike poisikeste lemmiklaul on siin:D :
http://www.youtube.com/watch?v=2ImZTwYwCug&feature=related
Kuna Aldo kibeleb tööd tegema, siis siinkohal jääb teema pooleli;)
Ilmselt on kõik juba arvamusel, et meie bloggi pole mõtet avadagi, sest nagunii siia midagi uut ei teki. Asi on segane...ilmselt on kuumus aidanud tugevalt kaasa sellele, et mõttetöö on tublisti aeglustunud. Kogu energia kulub sellele, et leida viise kuumast pääsemiseks. Tundub tegelikult, et hakkan isgi harjuma vaikselt. Tänane 35 päeval oli talutav. Samas kui õhtul on pime ja tunned et ikka kuumus ei kao, siis tekib ahastus. Praegu näiteks on õues 29 kraadi, kell on 11 õhtul.
Aldo käib endiselt iga päev ujumas. Mina mitte. Viimastel päevadel on olnud maatuul ja vesi on külm.
Muus mõttes on kõik ikka endine. Mina käin õhti tööl, Aldo karjatab lapsi. Peale tööd on olnud mitmeid mõnusaid istumisi kohalike noortega. Palju nalja ja värki. Mulle tundub iga kord peolt koju saabudes, et aega jääb puudu. Ööd võiks olla mõni tund pikemad. Ükskõik kuidas pingutad, ikka enne kella kuute hommikul koju ei jõua. Peole minnakse ka muidugi väga hilja. Ööklubigi avatakse alles jel 12 või pool 1. Rahvas sinna aga enne kella kahte kolme kunagi ei lähe. Üldse on kreegd ööinimesed. Igas vanuses lapsed jooksevad tänaval kuni kella üheni öösel. Vanemad istuvad restoranides või on kodus. Kui mõni laps ära väsib, siis saadetakse autosse edasi ja pidu jätkub. Pealegi on neil komme öösiti süüa. On täiesti tavaline, et kell 1 öösel istub pizzarias mitu lauda ja kõik õgivad rämedalt. Ma küsisin Mikelt üks päev, et kuule mis värk on, miks te sööte öösel??? Ta vastas et cause we are kreeks. Seega ma ei saanud targemaks. Söömisega seoses on neil üldse palju kummalisi kombeid. Näiteks ei taha nad restosse tulles menüüd vaid tahavad et neile ette loetaks peast mis on ja pakutaks asju. Ja siis kui nad on mitu tundi mälunud, katab laida meeletu taldrikute rägastik, kõik on kaetud salfadenutsakutega, noad-kahvlid on suvaliselt laiali ja söögijäänused katavad lauda. Söövad nagu sead ühesõnaga. Söömine on siin üldse omaette teema. Nad võivad süüa terve päeva ja koguaeg. Istuda tavernas, jahuda ja süüüa- süüa- süüa.
Ülekaalulisus on ka muidugi progleem. Vähemalt 95 peotsenti lastega naistest on jube suurte tagumikega. Kreeka meestele see muidugi meeldib. Täna Manolis imestas, et miks ma ei söö söögi kõrvale leiba. Et peaks sööma ikka, et kole kondine olen. Et kreeka mehed peavad ikka neist naistest kel on beefi ka peal:D . Mina aga võtan kuumas kliimas ainult alla ja peale salati suurt midagi ei taha.
Kohalike poisikeste lemmiklaul on siin:D :
http://www.youtube.com/watch?v=2ImZTwYwCug&feature=related
Kuna Aldo kibeleb tööd tegema, siis siinkohal jääb teema pooleli;)
Saturday, June 5, 2010
Mitte just tavaline laupäev (black sabbath)
5. juuni, justkui suur suvi. Päev on olnud aga morn, sompus ja pime. Mingi madalrõhkkond nähtavasti, kõigil siin näikse olla kuidagi rusuv ja raske. Manolakis istus hilisel hommikul samuti rannal paadile nõjatudes ja kimus suitsu. Ei olnud tal isu kõrtsi tööle minna. Oli öösel pidutsenud ja seejärel koos termose kohviga paati roninud ja üksi kalale sõitnud. Ühe suure kala sai selle retke tulemusel kätte.
Marion on ka terve päeva ohkinud ja hädaldanud, ohh ja ähh. Küll on üks häda, siis teine. Ja koduigatsus käib ka veel peal. Oskab juba igatseda selliste asjade ja inimeste järele, keda ja mida Eestis uneski ei osanud näha. Peaks teda lohutama, aga peale mäu ja muige ei tule midagi välja. Lisaks kõigele on selgunud, et Marion on oma töökingad kuhugi suutnud ära kaotada...
No see selleks. Dorise kohati 40 alla kerkinud palavik on teist päeva õnneks möödanik. Ilmselt oli see tingitud hammaste tulekust. Vahepeal tekkis küll hirm, kui laps öösel oli kuum kui ahi. Mässasin peamiselt märgade rätikutega. Üldiselt on ta ju terve ja tugev laps. Ka 39 palavikuga mängis ringi ja ei teinud teist nägugi. 40 pealt hakkas kuidagi uimaseks jääma.
Üleeile päeval jalutamast tulles leidsin meie väikselt hoovitänavalt kaktuse alt väriseva noore koera. Võbeles seal ja oli näljas, toda olevust polnud küll varem kuskil näinud. Tal on olnud kaelarihm ja ta on nähtavasti karmi kätt tunda saanud, pelgab inimese lähenemist. Kui võimalus antaks, ta ainult sööks, küllap sööks meid vaeseks. Üritame temaga külas jalutada, ehk keegi tunneb ära. Vastasel juhul ei teagi, mida teha. Emane koer, raske juhus. Iseloom on Sharikul väga hea, ka loomupoolset tarkust paistab olevat üksjagu. Laste ja kassidega sõbralik, auto möödudes tõmbub erinevalt Roosast teeserva kõhuli. Ja eriti suureks ta nähtavasti ei kasva ka.
Pidime eile Marioniga justkui välja minema, Kampos oli plaanis. Ometi jäi vist asi ühelt poolt raha, teisalt viitsimise taha. Marion näis üsna kurnatud pärast tööd. Ja Maria ei suvatsenud talle ka lubatud raha maksta. No võibolla oligi parem, kuigi tõsi, ma pole siin üldse õhtul väljas käinud. Jõuab teinekord siis värskema peaga.
Loodaks vaikset õhtut nüüd. Saaks lapsed magama, teeks teed ja loeks raamatut.
Marion on ka terve päeva ohkinud ja hädaldanud, ohh ja ähh. Küll on üks häda, siis teine. Ja koduigatsus käib ka veel peal. Oskab juba igatseda selliste asjade ja inimeste järele, keda ja mida Eestis uneski ei osanud näha. Peaks teda lohutama, aga peale mäu ja muige ei tule midagi välja. Lisaks kõigele on selgunud, et Marion on oma töökingad kuhugi suutnud ära kaotada...
No see selleks. Dorise kohati 40 alla kerkinud palavik on teist päeva õnneks möödanik. Ilmselt oli see tingitud hammaste tulekust. Vahepeal tekkis küll hirm, kui laps öösel oli kuum kui ahi. Mässasin peamiselt märgade rätikutega. Üldiselt on ta ju terve ja tugev laps. Ka 39 palavikuga mängis ringi ja ei teinud teist nägugi. 40 pealt hakkas kuidagi uimaseks jääma.
Üleeile päeval jalutamast tulles leidsin meie väikselt hoovitänavalt kaktuse alt väriseva noore koera. Võbeles seal ja oli näljas, toda olevust polnud küll varem kuskil näinud. Tal on olnud kaelarihm ja ta on nähtavasti karmi kätt tunda saanud, pelgab inimese lähenemist. Kui võimalus antaks, ta ainult sööks, küllap sööks meid vaeseks. Üritame temaga külas jalutada, ehk keegi tunneb ära. Vastasel juhul ei teagi, mida teha. Emane koer, raske juhus. Iseloom on Sharikul väga hea, ka loomupoolset tarkust paistab olevat üksjagu. Laste ja kassidega sõbralik, auto möödudes tõmbub erinevalt Roosast teeserva kõhuli. Ja eriti suureks ta nähtavasti ei kasva ka.
Pidime eile Marioniga justkui välja minema, Kampos oli plaanis. Ometi jäi vist asi ühelt poolt raha, teisalt viitsimise taha. Marion näis üsna kurnatud pärast tööd. Ja Maria ei suvatsenud talle ka lubatud raha maksta. No võibolla oligi parem, kuigi tõsi, ma pole siin üldse õhtul väljas käinud. Jõuab teinekord siis värskema peaga.
Loodaks vaikset õhtut nüüd. Saaks lapsed magama, teeks teed ja loeks raamatut.
Tuesday, June 1, 2010
Tühjast-tähjast
Viimastel päevadel oleme kuumust trotsides kõvasti jalutanud. Põhiliselt enne Dorise lõunaund. Lihtsalt mul on tunne, et mingi jube väsimus ja energiapuudus on pidevalt kallal. Võibolla tuleb see kuumusest, võibolla pikast põdemisest. Mul siiani on kurk kohati valus. Igal juhul arvasin, et väike füüsiline tegevus mõjub igas mõttes hästi.
Siin jalutamine on muidugi ses mõttes kurnav, et päris sirget ja lauget teed pole olemas. Alati on vaja kuskil mäkke turnida. See võtab jumala läbi ja lõpuks läheb Aldo ilgelt närvi, kuna ma soiun terve tee :D. Mul hakkab tekkima vaikselt tunne, et see kuumus saab olema mulle ehk kõige raskem taluda. Ma vist olen ikkagi põhjamaainimene...
Nüüd jooksis mõte kinni...
Aga tegelikult ongi aeg Kuri-Doris magama panna ja randa magama kobida.
Monday, May 31, 2010
Panso stiilis
Õhtut/Kalispera.Panso päevikute stiilis alustades võiks sissekanne kõlada nii: eile öösel oli sooja 29 kraadi, üleeile ka. Jalutasime öösel rannal ja vaatasime mägikülade tulesid ja mõtlesime, et kui kunagi kolime Eestisse, siis kuhu. Kõlasid variandid Kihnu, Vormsi, Hiiumaa, Viljandi, Tartu, Türi ja Rakvere. Oh kui palju!
Päeval näitab varjus 34. Kirjutasin täna vähe, jalutasime-ujusime rohkem. Vahepeal konksutas Manolakis külas õllelauda (ta on ostnud viimaks sisse mu lemmikõlu Alfa - braavo!), seejärel ujusime ja vedelesime niisama rannas. Ilma lasteta! Nood magasid kodus...
* * *
Siristajad sirisevad akna taga, lapsed ei taha magama jääda, steriliseeritud Stella teeb sellist häält nagu oleks jooksuaeg ning külas oli tekkinud elu - vaatamata esmaspäevale. Milline on õieti kuufaas?
Värvisin eile toolid ära, laud tahab nüüd veel liivapaberit saada, selle hankisin täna pärastlõunal Manolakiselt. Aga kuna raha hetkel napib, peavad kallid külalised ootama. Selline asjalik füüsiline (või olgu siis maalritöö) tekitab kirjatööle vahelduseks mõnusa tunde, et sa kuuludki siia. Üks naaber soovitab ühte, teine laenab teist. Peaks oma kätele rohkem tegevust otsima.
VAHEMERES VOOLAB VERI
Näen et asjad maailmas pöörduvad vanadesse rööbastese. Kreeka ülemaailmne kriis on (ajutiselt) taandunud ja andnud ruumi vanale heale Gaza sektorile. Mõned asjad maailmas siiski ei muutu. Sektor Gaza, Hozni Mubarak, Fidel Castro...
Humanitaarmissiooni ründamine Vahemeres juutide poolt on teeninud ka meie küla meeste tähelepanu. Omalt poolt pakub muidugi huvi Sofia pardal olnud kirjanik Henning Mankelli käekäik. Kella 20se seisuga polnudki teada, on's ta elus või mitte. Kellegi norralasest allika hinnangul pidavat rootslane surnud olema. No näis, loodame et mitte. (ma muide arvan, et Mankell on ainus autor, mida mul õnnestub kohapeal lugeda ilma, et ma peaks Eestist raamatuid saatma. Sest kindlasti on hotellide pisikestes raamatukogudes tema soomekeelseid tõlkeid. English lugemiseks on mul liiga pikaldane.)
DORIS
Doris ärkab viimasel ajal mulina saatel, tõuseb püsti ja õiendab edasi. Midagi on koguaeg öelda. Veel täpselt ei saa aru, mida. Samas mõistab ta ühtäkki juba väga hästi, mida talle öeldakse - saab aru sõnade ja väljendite mõttest. Kohe suundub õigele poole, otsib silmaspeetud objekti. Kreeka keeles laob kõikvõimalikul juhul letile "Yassu!", mis kõlab preili esituses pigem Tsassu. Aga kontakti loomiseks käib küll.
MEIE KÜLA KOOMIKUD
Ka minu kulul on siin külas nalja saanud, eriti kui käisin meie pisikeses külapoes pereservatiive ostmas. Teadmata, kuidas neid vanemapoolsetelt kreeka müüjannadelt küsida. Pagan, see jutt ei kannata rääkida, aga igal juhul oli poes palju seletamist-selgitamist, piinlikku vaikust ja lõpuks vabastavat naeru. Üks maikaga sakslane aitas mind oma süüdimatusega olukorrast välja ("Bumm-bumm, no beibis."). Hiljem Mike ütles, et oleksin pidanud küsima Profylaktikat. No ei saa öelda, et Mike'i kulul ka vähe nalja saaks, aga sellest teinekord.
Sellega seoses meenub eilne episood alt trahterist. Volitasime George'i meist pilti tegema (üks neist allpool), samal ajal kakerdas Doris tal jalus ning mööda sammus üks 60ndates Kreeka proua. George küsis tervituse järel madaamilt, et kas too ei taha endale sellist põngerjat. Naine kohmas midagi. George kraaksatas üle tänava: "No problem. I make you one!" Sedapsi.
Homme on jälle päev, vast mitte nii kuum.
Sunday, May 30, 2010
Tööasjad
Kui ma tööl kell 18 alustan, siis esimesed paar tundi on üks suur jokutamine. Täna astus Aldo läbi ja ma klõpsisin hunniku pilte kõigest mis ümbritses.
Muidu täna oli meil 34 kraadi, hetkel kell 12 öösel on 29. Ma lubasin endale, et ma ei hakka mingit igavat soigu siin ajama, aga no see kuumus on ikka üle mõistuse. Võtab täitsa tuimaks ja kõne ning mõttevõime kaovad...Ja see on alles algus. Ilmest tuleb ülejäänud suvi krokodilli mängida: olla vees, nii et ainult silmad on paista. Oh oleks seee vaid võimalik :S
Muidu täna oli meil 34 kraadi, hetkel kell 12 öösel on 29. Ma lubasin endale, et ma ei hakka mingit igavat soigu siin ajama, aga no see kuumus on ikka üle mõistuse. Võtab täitsa tuimaks ja kõne ning mõttevõime kaovad...Ja see on alles algus. Ilmest tuleb ülejäänud suvi krokodilli mängida: olla vees, nii et ainult silmad on paista. Oh oleks seee vaid võimalik :S
Saturday, May 29, 2010
Täna, eile, üleeile
Päevad mööduvad liiga kiiresti, tundub viimasel ajal. Rahulik kevad on meile kõigile vist rohkem meele järele, kui kiire suvi. Siis on Marionil restoranis tööd rohkem, vähem aega, külavahe on päikesest uimaseid aarialasi täis.
Kraadiklaas näitab akna taga varjus 31 kraadi, Elizabeth keeldub välja minemast. Tuba on õnneks meeldivalt jahe, või no mis jahe, vahest 24 kraadi. Lugesin nekrolooge, sest sain teada, et Boris (Buracinschi) on lahkunud siitilmast. Ja huvitav, et just eile mõtlesin temale seoses selle odava lennupiletiga, mõte oli teda siia konksutada. See jääb nüüd ära. Kuna ma ei tea, kellele kaastunnet avaldada, siis jätan temaga lihtsalt hüvasti.
* * *
Üleeile tabas meid hinnshokk. Asusime teele Karlovassisse, et hankida Marionile uued jalavarjud ja kassitoitu. Sõitsime alt külast läbi, et võtta pagarist värske sai. Sealsamas hüppas autoaknast sisse Marioni tööandja väikese Manolise pea ja kuuldes, et sõidame Karlovassi, kobis tagaistmele. Poolel teel näitas, kust lõigata mööda metsateed 1,5 km.
Karlovassis saime siis hinnapommi. Kohtusime pärast omi käike Kyrios Manolisega peaväljakuäärses "eurokohvikus". Esmalt ootasime 15 minutit ettekandjat, siis veel 10 minutit tellimust. Tellimus koosnes kahest 0,33 Kreeka õllest ja ühest Nescafest. Hinne toodi 11 eurole. Isegi Manolise jaoks oli see liig. Tema kõrtsis maksab suur õlu kaks eurot, selles eurokäimlas väike neli! Tule taevas appi! No vähemalt on teada paik, kuhu enam minna pole vaja.
Selle istumise ajal seal jõudis Manolis hüpata ka kõrvalasuvasse kihlvekontorisse ja teha mõned panused jalgpalli Kreeka playoffile. Ma arvan, et see oli tema kaasatuleku peamine põhjus, kuigi ta rääkis midagi pangas käimise kohta.
Eile toodi meile suur laud ja neli tooli. Marion oli kõrtsis üleeile suud paotanud, et meil puudub kodus aialaud ja korralikud toolid. Eile olid need siis kohal, "süüdlaseks" Aaldert Hollandist, kes elab siin ka 9-10 kuud aastast. Need vedelesid tegelikult talle teadaolevalt ühe hotelli tagahoovis.
Võõrustame uue nädala alguses nüüd Aaldertit ja George'. Kuna Aaldert on taimetoitlane, tulevad lauale ilmselt täidetud baklazaanid, võibolla kala ja mingi jogurti-juustukook. Mõistagi ei saa laualt puududa krasi kokkino (kerge punavein), sest muidu George ei tule. Enne aga on vaja laud ja tool üle värvida.
Kraadiklaas näitab akna taga varjus 31 kraadi, Elizabeth keeldub välja minemast. Tuba on õnneks meeldivalt jahe, või no mis jahe, vahest 24 kraadi. Lugesin nekrolooge, sest sain teada, et Boris (Buracinschi) on lahkunud siitilmast. Ja huvitav, et just eile mõtlesin temale seoses selle odava lennupiletiga, mõte oli teda siia konksutada. See jääb nüüd ära. Kuna ma ei tea, kellele kaastunnet avaldada, siis jätan temaga lihtsalt hüvasti.
* * *
Üleeile tabas meid hinnshokk. Asusime teele Karlovassisse, et hankida Marionile uued jalavarjud ja kassitoitu. Sõitsime alt külast läbi, et võtta pagarist värske sai. Sealsamas hüppas autoaknast sisse Marioni tööandja väikese Manolise pea ja kuuldes, et sõidame Karlovassi, kobis tagaistmele. Poolel teel näitas, kust lõigata mööda metsateed 1,5 km.
Karlovassis saime siis hinnapommi. Kohtusime pärast omi käike Kyrios Manolisega peaväljakuäärses "eurokohvikus". Esmalt ootasime 15 minutit ettekandjat, siis veel 10 minutit tellimust. Tellimus koosnes kahest 0,33 Kreeka õllest ja ühest Nescafest. Hinne toodi 11 eurole. Isegi Manolise jaoks oli see liig. Tema kõrtsis maksab suur õlu kaks eurot, selles eurokäimlas väike neli! Tule taevas appi! No vähemalt on teada paik, kuhu enam minna pole vaja.
Selle istumise ajal seal jõudis Manolis hüpata ka kõrvalasuvasse kihlvekontorisse ja teha mõned panused jalgpalli Kreeka playoffile. Ma arvan, et see oli tema kaasatuleku peamine põhjus, kuigi ta rääkis midagi pangas käimise kohta.
Eile toodi meile suur laud ja neli tooli. Marion oli kõrtsis üleeile suud paotanud, et meil puudub kodus aialaud ja korralikud toolid. Eile olid need siis kohal, "süüdlaseks" Aaldert Hollandist, kes elab siin ka 9-10 kuud aastast. Need vedelesid tegelikult talle teadaolevalt ühe hotelli tagahoovis.
Võõrustame uue nädala alguses nüüd Aaldertit ja George'. Kuna Aaldert on taimetoitlane, tulevad lauale ilmselt täidetud baklazaanid, võibolla kala ja mingi jogurti-juustukook. Mõistagi ei saa laualt puududa krasi kokkino (kerge punavein), sest muidu George ei tule. Enne aga on vaja laud ja tool üle värvida.
Friday, May 28, 2010
Opa!
Attenzione! Finnmatkat müüs siin vahepeal viimase hetke pakkumisi Samosele 140-185 eurot. Tasub jälgida, eriti 2-3 päeva enne väljalendu. Lisaks tasub niisamuti Finnmatkade sihtpunktide asjus vaadata "Äkkilähdöt" rubriigist Kusadasit. See paikneb Samosest 3-4 km Türgi poolel, ülesõit siia maksab 30 eurot. Ka seal on sooduspakkumisi max 200 eurot edasi-tagasi.
Thursday, May 27, 2010
Kreeka õhtu
Eile pidi olema täiesti tavaline tööpäev. Turiste endiselt napib, nii et ma arvestasin umbes kolme lauaga ja mõnusa vaikse õhtuga - nagu ikka. Mingi hetk maandus meie juurde Maikis, kes on siin kunagine ment. Aldo juba millaskil vist siin ka kirjutas, et ta teeb aegajalt täitsa ägedaid kontserte kohalikes restodes. Siis on tal ka tavaliselt korralik tehnika ja mikker kaasas. Mängib kitra ja laulab kreeka rahvaviisidest Elviseni välja kui vaja.
Eile tuli ta niisama Manolisega juttu ajama ja oma naist piiluma, kes töötab kõrval restoranis. Manolis hakkas seal midagi ümisema, Maikis läks ka nagu asjaga kaasa... Selle peale võtis Maria kohe kavala näoga seina pealt kitarri ja surus Maikisele pihku. Edasi nägi asi välja nii, et Maikis, Manolis ja Maria üürgasid üle tänava erinevaid kurbi ja lõbusaid kreeka laule. Rahvas oli jumala ekstaasis ja nihkus aina lähemale. Igaüks sai pihku tasuta pitsi magusat samose dessertveini, et tuju ning meeleolu veelgi tõsta. Terve taverna esine kattus toolidega, mis pandi keset autoteed. Kui keegi mööda tahtis, siis pidi kõvasti manööverdama. Mööda tuli pääseda ka Mariast ja ühest püsikundest, kes keset tänavat pool tundi mingit kreeka rahvatantsu vihtusid. Asi kulmineerus kitarrikeele katkemisega. See pisiasi muidugi kedagi eriti ei heidutanud ja Manolis ürgas veel oma pool tundi üle tänava laulda.
Oluline on siinkohal mainida, et kogu üritus peeti maha täiesti kainete inimeste poolt. Eestis ilmselt keegi kainepeaga keset Raekoja platsi pole nõus tuljakut tantsima ja näiteks Kunglarahvast laulma. Ja seda täiesti siiralt ja ilma igasuguse häbitundeta. Temperamendi vahe...ja ilmselt mõned erinevused veel...
Ühesõnaga peeti eile maha kõige mitteplaneeritum, õigem ja siiram kreekaõhtu, mis üldse olla saab. Jube lahe oli!!! Sellistel hetkedel saan ma väga hästi aru, kui palju paremas ning elutervemas keskonnas me viibime.
Marion
Eile tuli ta niisama Manolisega juttu ajama ja oma naist piiluma, kes töötab kõrval restoranis. Manolis hakkas seal midagi ümisema, Maikis läks ka nagu asjaga kaasa... Selle peale võtis Maria kohe kavala näoga seina pealt kitarri ja surus Maikisele pihku. Edasi nägi asi välja nii, et Maikis, Manolis ja Maria üürgasid üle tänava erinevaid kurbi ja lõbusaid kreeka laule. Rahvas oli jumala ekstaasis ja nihkus aina lähemale. Igaüks sai pihku tasuta pitsi magusat samose dessertveini, et tuju ning meeleolu veelgi tõsta. Terve taverna esine kattus toolidega, mis pandi keset autoteed. Kui keegi mööda tahtis, siis pidi kõvasti manööverdama. Mööda tuli pääseda ka Mariast ja ühest püsikundest, kes keset tänavat pool tundi mingit kreeka rahvatantsu vihtusid. Asi kulmineerus kitarrikeele katkemisega. See pisiasi muidugi kedagi eriti ei heidutanud ja Manolis ürgas veel oma pool tundi üle tänava laulda.
Oluline on siinkohal mainida, et kogu üritus peeti maha täiesti kainete inimeste poolt. Eestis ilmselt keegi kainepeaga keset Raekoja platsi pole nõus tuljakut tantsima ja näiteks Kunglarahvast laulma. Ja seda täiesti siiralt ja ilma igasuguse häbitundeta. Temperamendi vahe...ja ilmselt mõned erinevused veel...
Ühesõnaga peeti eile maha kõige mitteplaneeritum, õigem ja siiram kreekaõhtu, mis üldse olla saab. Jube lahe oli!!! Sellistel hetkedel saan ma väga hästi aru, kui palju paremas ning elutervemas keskonnas me viibime.
Marion
Monday, May 24, 2010
Isast, mungamoosist ja Türgi kingadest
Ühesõnaga - niikaua, kui isa Enega siin oli, püsis ilm stabiilselt kehv. Samal ajal oli kliima Eestis kiiduväärselt soe. Eile hommikul kui viisime nad Pythagoreiosse lennujaama, muutus ilma hetkega soojaks. Nii et kui Finnairi lennuk üle pea lendas, istusime juba Potokaki ranna merevees. Liiati oli neil mõnel õhtul Sunfloweri hotellis nii külm, et tulid meie kamina ette sooja...
Loomulikult mõõtsime korralikult kilomeetreid, käidud sai pealinnas Vathis, sealses arheoloogiamuuseumis, Hera templis Ireoni lähedal, Manolatese mägikülas, mujal mägedes, erinevates randades muidugi, Koumaradei ja Koumeika külas, vanas paadiehitussadamas Agios Isidoroses, inimtühjas külas Paleochoris (kus me ei kohanud kell 12.30 ühtegi inimest). Viimasel päeval hakkas auto jupsima kogu selle ettevõtmise peale ning jahutusvedelik voolas tossu saatel asfaldile. Midagi hullu vist siiski polnud. Randa jõudsime koos vaid kahel korral.
Külastasime ka Megali Panagia kloostrit lõunaranniku lähistel. Osa renoveeeritud kloostrist näeb välja nagu moodne Kreeka teemahotell, samal territooriumil paikneb aga iidvana kirik, mis on kohutavalt pime. Avastasin, et olen seal juba käind, sest tuttav tuli eelkõige ette väike munkade suveniiripood, kus müüakse kõike alates ikoonidest ja lõpetades munkade valmistatud makaronidega. Külmakapp oli täis purke kohapeal tehtud kompottide, mooside ja sissetehtud juurviljadega - 10 eurot lugu. No on alles kapitalistid!
Munkadega seoses meenus ka eilne tagasisõit lennujaamast. Marion vana ralliäss vajutas kuristiku servel 70 rauda ja nautis tuult hammaste vahel, kui meist möödus kui sittuvast koerast mingi punane seebikarp, mille roolis oli papp isiklikult. Vajutas kõvemini kui kohalikud taksistid. Mnjahh.
Eile juhtusin kuulma elavat ja väga sisukat vestlust poliitikast (lõpuks ometi!)Austria George'i ning Maria&Manolise vahel nende estiatorios. Kired lõid lõkkele. Kuid kirjutan sellest ilmselt nädala lõpu Ekspressi võrguväljaandesse. Poliitika on siin üldiselt tabuteema.NB! Türgi tripp jääb ära! Mõtlesin siiralt 3 km veelahkme ületamisele väikse ostureisi eesmärgil. Meil siin on näiteks kingad kole kallid, mõningad muud tarbeesemed ka. Plaanis oli hankida Türgist odavaid jalavarje, kaks paari näiteks. Kuid isa loovutas mulle enda kenad poollahtised kingad, küllap tal on Eestis neid veel. See oli igatahes kergenduseks. Selle asemel võiks varsti pisikesele Fournile sõita, "puhkusele".
Ka Marion arvas, et Türki ei peaks minema. "Äkki keegi näeb meid minemas." See on siin sama häbiväärne, kui kohtad kahe taarakotiga kallist tuttavat Balti jaama trammipeatuses.
PILDIL: Alumisel pildil Austria-George, kel vahepeal oli sünnipäev. Resto omanik Maria toob püsikundele väikse üllatuse. George tegi tol õhtul väga tublilt välja!
Wednesday, May 19, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)