Kreeka õhtu

Eile pidi olema täiesti tavaline tööpäev. Turiste endiselt napib, nii et ma arvestasin umbes kolme lauaga ja mõnusa vaikse õhtuga - nagu ikka. Mingi hetk maandus meie juurde Maikis, kes on siin kunagine ment. Aldo juba millaskil vist siin ka kirjutas, et ta teeb aegajalt täitsa ägedaid kontserte kohalikes restodes. Siis on tal ka tavaliselt korralik tehnika ja mikker kaasas. Mängib kitra ja laulab kreeka rahvaviisidest Elviseni välja kui vaja.
Eile tuli ta niisama Manolisega juttu ajama ja oma naist piiluma, kes töötab kõrval restoranis. Manolis hakkas seal midagi ümisema, Maikis läks ka nagu asjaga kaasa... Selle peale võtis Maria kohe kavala näoga seina pealt kitarri ja surus Maikisele pihku. Edasi nägi asi välja nii, et Maikis, Manolis ja Maria üürgasid üle tänava erinevaid kurbi ja lõbusaid kreeka laule. Rahvas oli jumala ekstaasis ja nihkus aina lähemale. Igaüks sai pihku tasuta pitsi magusat samose dessertveini, et tuju ning meeleolu veelgi tõsta. Terve taverna esine kattus toolidega, mis pandi keset autoteed. Kui keegi mööda tahtis, siis pidi kõvasti manööverdama. Mööda tuli pääseda ka Mariast ja ühest püsikundest, kes keset tänavat pool tundi mingit kreeka rahvatantsu vihtusid. Asi kulmineerus kitarrikeele katkemisega. See pisiasi muidugi kedagi eriti ei heidutanud ja Manolis ürgas veel oma pool tundi üle tänava laulda.
Oluline on siinkohal mainida, et kogu üritus peeti maha täiesti kainete inimeste poolt. Eestis ilmselt keegi kainepeaga keset Raekoja platsi pole nõus tuljakut tantsima ja näiteks Kunglarahvast laulma. Ja seda täiesti siiralt ja ilma igasuguse häbitundeta. Temperamendi vahe...ja ilmselt mõned erinevused veel...
Ühesõnaga peeti eile maha kõige mitteplaneeritum, õigem ja siiram kreekaõhtu, mis üldse olla saab. Jube lahe oli!!! Sellistel hetkedel saan ma väga hästi aru, kui palju paremas ning elutervemas keskonnas me viibime.

Marion