Wednesday, April 28, 2010

Töö-töö-töö


Nagu Aldo on juba kordi maininud, siis ma lähen tööle esimesest maist. Tööpostiks üks kohalik Tavern-Ouzero-Estiatorio, mis asub Ormose peatänava ääres päris keset küla. Kuna kreekidel on tööhooaeg, siis ega nad puhkamisele aega ei raiska. Puhatakse talvel, suvel rabatakse nagu segased. Seoses sellega on minu töögraafik selline, et töötan 7 päeva nädalas, 8 tundi päevas. Kui restoraniomaniku Mariaga rääkides ja seda kuuldes mu suu väga lahti kukkus, tuli ta mulle vastu ja pakkus, et saan nädalas kaks vaba hommikut ja kui väga vahel vaja, siis kolmandagi. Seda muidugi ainult siis, kui ikka tõesti häda käes. Seega siis neli tundi hommikuti ja neli õhtuti, lõunal vaba ja nii alates maist kuni ... kuni tööd jätkub...
Asja juures ka väike tingimus - vaja ruttu keelt õppida, kuna 60 % kundedest on kreegid ise.
Seega suudan ma nüüd peast ette laduda hulga juurikaid, rahvussööke, jooke ja kõike muud, mida üks menüü võib sisaldada. Samuti küsida naabrimehelt kuidas läheb ja vastata ka tema küsimusel et mul läheb hästi.
Mike on ilmselt mu üks põhituttavaid (kohaliku pitsabaari pidaja poeg), kuna kasutame tema netti ja temaga saan rääkida mugavalt inglise keeles. Pealegi oleme ühevanused ja noori on siin külas ikka suht vähe. Käin tema juures niiöelda õppimas. See näeb välja nii, et lähen pitsabaari, istun maha ja pool küla koguneb laua ümber, et mulle märkmikusse sõnu kirja panna. Mike omaltpoolt lisab mõne värvikama väljendi, mis tal endal alati tuju heaks teeb. Tema eriline lemmik on starhiliamas ja jamamas....ma parem ei tõlgi seda. Igal juhul kasutab ta seda, kui vaja niiöelda terviseks öelda ja klaas tühjaks kummutada.
mingi häälik mis kõlab nagu G ja R korraga. Seda viimast pole ma suuteline üldse hääldama. Pikim lause mis ma suudan öelda on „Ena botiri krassii kokkino me nero parakaloo“ mis tähendab et palun üks klaas punast veini veega. Ma pole päris kindel, kas ma seda siiski päris õieti ütlen... ja kõige raskem sõna siiani on „kolokithokefdedes“ , mis on üks kohalik rahvusroog. Tsukiinipallid vist. Ühesõnaga keeleväänamist on kõvasti. Ma isegi kahtlustan, et enne kui meie kreeka keele selgeks saame, räägib naabri-Marjaana ammu puhast eesti keelt. Igal juhul on ta selle koha pealt andeks ja hääldamine talle poole kergem kui meile.

Gaalo vraadi!
Marion

Tuesday, April 27, 2010

Elu proosalisem pool


(Pildil esikohal marides Maria köögist - Egeuse odav vääriskala.)
*****
Pole ühelgi päeval siin istunud nii pikalt kodus kui täna. Päike on pilve taga ja silmapiiril valitseb hämarus. Räbal ilm. Tõsi, internetki on meil esimest päeva, eks seegi on ajutiselt tuppa sundinud.
Raha sai jälle otsa, aga see pole mingi uudis...
Äsja helistas pikalt Visna, rääkisime vist oma tund aega, mõistagi Tallinna kulul. Visna mõtleb Filipiinidest ja puuris kohanemisküsimuste asjus. Temaga jutuajamise järel mõistsin, et inimesi võib ehk huvitada ka meie elu praktilisem pool.
Kümne aastaga (euro tuli Kreekasse vist 2000 või 2001) on elu ca 30-35 % kallimaks läinud. Ise olin esmakordselt Samosel 2004, sellega võrreldes on kasvu vähem, võibolla 10-15 %. Kõige rohkem tõusiski hinnatase koos euroga. Kõik asjad, mis maksid varem drahmides ca 30-50 eurosenti, said hinnaks üks euro.
Ometi, viimase 1,5 aastaga on ühtteist ka odavnenud. Kui 2007-08 maksis kõrtsis liiter lahtist veini 8-10 eurot, siis meie külas on see hinne 6. Üldiselt näitab veini hind üsna hästi kogu söögikoha hinnataseme kohta. Mullu maksis kann õlut 2.50-2.80, tänavu 2.
Samas, väike kala on kallis. Grillitud anshoovis, sardiin ja marida maksavad siin 6 e taldrik, neli suve tagasi maksin Saroonides 3-4. Muu söök on taskukohane, kallimad praed võivad meil maksta 10 e ringis. Õnneks armastan ma lambaliha ning seda saab siin erinevates variatsioonides.
Toidupoes on hinnatase meiega võrreldes vast 20 % kallim. Liitrine söögijogurt maksab 45-50 krooni, 1,5 L piim 30 kr, juustukilo hind kõigub 75-150 kr vahel. Pagariäris maksab sai 90 senti või 1 euro ehk siis 15 kr kandis. Sai on suur ja värske, ei mingeid viile. Tomat maksab 22-30 kr kilo, kartul 13-25 kr.
5 L pakk veini maksab (säästuvein 120 kr) 140-160 krooni. Väiksed, valgetesse 0,5 L õllepudelitesse villitud kohalikud veinid maksavad 1,3-1,6 eurot ehk 20 krooni ringis. Õlu maksab poes 7 kuni 14 krooni, tänaval kioskist ostes võid maksta 16. 9 eur suur purk on normaalne Austria õlu, aga üldiselt valitseb Amstel.
Elektriarvet pole veel saanud, internet tuleb 30 eurot kuus (465), mobiili puhul kasutame kõnekaarte - kõige odavam 5 eurot. Kütus on tõusnud 1,1 pealt (2005) 1,5 ja 1,6ni. Bensiini kulub siiski vähe, sest vahemaad on väiksed. Vaid käigud Karlovassi (20 km) söövad kütust.
Ka sigaretid on kallinenud. Pakk maksab 2,5-3,5 e. Suur osa mu tuttavaid eelistab 25 suitsuga pakis Stuyveasanti, maksab 2,70. Aina enam on hakanud meile tunduma, et oleme Marioniga ainsad kaks siin külas, kes peale laste suitsu ei tee. Kui Marion läks kõrtsi esimest korda proovipäevale, pani omanik Maria ta ette suitsupaki, et asju arutada. Ja oli imestusest põrmus, kuuldes, et too ei tõmbagi. Kui aasta tagasi 1. juulil hakkas kehtima suitsetamist keelav seadus avalikes kohtades, siis siinsete hinnangul ainus koht, kus suitsetamine lakkas, oli Ateena McDonalds. Enne tehti sealgi, nii nagu tehakse tänini poes, ametiasutuses, haiglas, bussis jne.
Üleeile aga kinkis teine omanik Manolis (Maria vend) mulle teokarpidest palvehelmed, sest kõigil Kreeka meestel, kes suitsetamise on maha jätnud, peavad need olema. See on mu armsaim suveniir, ääretult kaunis. Kõige kallim - loomulikult, on Marioni kingitud raamitud kass-Freddy pilt. Nüüd olime ka poliitiliselt korrektsed.
Lõpetuseks lugu, mille rääkis Mike, kui läksin paar päeva tagasi tema pizzasse. Küsisin majandusraskustes Kreeka uudiste kohta ja ta rääkis: Ateenas on suur skandaal. Üks sealne politseinik oli tööst vabal ajal teinud mingis klubis õhtuti erootilist tantsu ja striptiisi. Raske aeg nõuab julgeid otsuseid.
Ühesõnaga - saatke raha. Aldo Maksimov (1100323644)

Monday, April 26, 2010

Päevade vaht


(Pildimeenutus eelmise aasta septembri lõpust. Sunflowersi Vivi ja Manolise basseini äärest).

15 aprill

Ilm muutub üha rohkem suvisemaks. Siia tulles pidime nii mõnelgi õhtul kindad kätte panema ja lapse sooja kombekasse toppima. Praegu käime juba mõnda aega iga päev seeliku ja lühikese varrukaga, õhtul alles tuleb selga panna soojem jakk, vahel ka püksid. Vihma on tulnud vaid paar korda. Pere uljamad käivad ka igapäevaselt ujumas ja väidavad, et siinne meri ei jahtuvatki kunagi maha. Kohalikud vaatavad meid kui pooletoobiseid. Neil on veel kõigil pikad püksid ja pikavarukaga pluusidel kampsunid või joped peal. Täna rääkisin hommikul tavernas kohvi juues tuttava sakslasega, kes enne elas samas majas, kus meie nüüd. Ta on kaheksa aastat siin elanud. Tuli ka peitu koleda maailma ja ebameeldivate inimesteeest. (Palus ennast blogisse voi ajakirjandusse mitte yles tahendada kuna"keegi ei tea kus ta on") Ütles, et kui tuleb suvi ja tuul puhub Aafrika poolt, siis faaak, kui palav ja raske on olla. Sooja vahest kuni 45 kraadi. Enamasti 35 ringis. Meie maja on õnneks selline, et ma arvan, et ka suvel kuumaga püsib see jahe. Samas talved pidid olema eriti niisked ja vastikud. Kraade 10 ringis, vahest ka 5. Osad puud lasevad lehed maha ja tulevad meeletud tuuled. Tuuline on ka praegu kohati.Vali tuul rikub nii mõnigi päev ilusa suveilma täielikudlt ära. Neid tuuli saime tunda ka eelmisel sügisel, kui paar nädalat siin veetsime. Päris ebameeldiv!

23 aprill.

Ilmad on niiiiii ilusad. Õues on täielik suvi. Nagu parimad ilmad eesti suves. Vesi on muidugi rõvedalt külm mulle, aga ma ikka paar korda olen proovinud. Eelkõige seepärast,et Vahemeri hoiab mõnusalt pinnal ja põhi on eriti kaunis.
Kõik oleme juba täitsa normaalselt jumekad, kuigi ei ütleks, et väga rannas vedeleksime. Paar korda nädalas tunnike umbes. Rohkem käime õhtuti. Doris on siis rahulik ja sööb salaja liiva ja kive. Plikad korjavad bethaliidasid (teokarpe). Aldo ujub...seega on see hetk päevas, kus kõik on rahul ja keegi ei nõua midagi.

Nüüd on ka kindel, et saame 10 päeva jooksul interneti. LIIN SAI PAIGALDATUD!!!! Lubasid paigaldada 10 päeva jooksul, aga läks hoopis poole vähem- uskumatu! Algul öeldi meile netifirmast Germanos, et kui liin pandud, siis 4 päeva ja net olemas. No siis kui liin tuli, siis selgus muidugi, et asi keerulisem. Nimelt saadetakse 7 päeva jooksul modem ja peale seda mingi hetk siis hakkab asi toimima. Koos liiniga saabus meile ka lauatelefon. Nii et kel võimalik kuskilt uurida, et palju siiahelistamine eesti lauatelefonilt maksab, siis laske käia ja küsige mult numbrit!Mobiilid on nüüd ka töökorras. Neid küsige ka! Muidu aga loodan ikka varsti netis ja skypes olla. Skype kasutajanimi
on Maarja.Elizabeth.

Terv,
Marion

Saturday, April 24, 2010

Vaikus enne tormi

Väga vaikne ja hea rahulik on. Ilmad vahelduvad, enamasti on ilusad - 21-26 kraadi varjus. Taevas oli meiegi kohal veel nädala esimeses pooles suitsu- ja uduvines, neljapäevast läks selgeks. Enam vähem iga päev olema ujumas käinud, isegi Marion..!! Kelle jaoks vesi on nii vastik.

On alanud suvine toiduratsioon. Hommikul mingi mυυdukas eine, lυunaks suured
salatilehed hakitult oliiviυli, riivitud tugeva juustu ja sidruniga, sekka minimaalselt praetud peekonitükikesi. Vaid õhtusöök on mõnevõrra tugevam. Kuna raha on permanentselt otsakorral, siis oleme muutunud äärmiselt leidlikuks.

Ormoses on samuti vaikne periood. Kõik paadiomanikud on oma sõiduvahendi korda teinud ning ära vδrvinud, kõrtsipidajad vastavalt lauad ja toolid võõbanud. Viimaks on avatud kõik kaheksa (sic!, mitte kuus, nagu ehk kuskil kirjutasin) küla kõrtsi. üks neist on kohvik-baar, üks pitakoht, ülejäänud põhimõtteliselt midagi restorani-taolist.

Turiste on käinud ülivähe. Siia sattus mõni nädal tagasi kodanikke Hollandist, Saksast ja Sveitsist. Belglaste puhkus venis vulkaani tυttu nädalast kaheseks, mis neid mõistagi õnnetumaks ei teinud. Olid mures vaid oma noorema poja pärast (22 a), kes pidi endiselt nende Antwerpeni majas elama. Võib ju arvata...

Marion käib Manolise&Maria estiatorios praktikal ja harjutab kreeka keelt, töö avapauk peaks toimuma juba eeloleval reedel, 30. aprillil. Ema poolt ameeriklane Mike (päriselt Manolis), kes peab samal tänaval isaga pizzakohta, aitab teda keeleõpingutel. Marioni õppekaustikud lehitsedes jääb silma palju päevavalgust mittekannatavaid sõnasid, või siis neid, mida lausutakse toostiks pärast keskööd... Pole imestada, Mike on 26-aastane täiesti terve mees, kelle huvide seas on esikohal mootorrattad, Iron Maiden ja Black Sabbath. Kogub õllepudeleid, mida tal Eestist veel ainsatki ei ole, kuigi kollektsioonis on neid üle 1000.

Selle peaaegu kuu ajaga, mis oleme elanud oma majas ja aias, on kartulilehed kasvanud oma 30 cm. Sidrunid ajavad aasta teisi υisi, apelsin aga miskipärast ei kanna. See-eest vohavad igasugu kaktused ning roosid. Maitsetaimedest ostsime ise juurde piparmünti, varem oli petersell ja roheline sibul omast käest. Maja kevadisest rõskusest vabastamiseks käin rannalt puuronte korjamas, küttepuude ostmiseks konkreetset kohta polegi siin vist olemas.

Naabrimees (järjekordne ahelsuitsetaja) Markos suitsutas mullast hunnikus õli ja veega viis päeva suitsuliha, oli küll hea lõhn. Üks lammas hakkab veel surema; ja miskipärast võtsid nad emase koera juurde ja see kiunub teinekord pool ööd. Kukkedest rääkimata. Kodus vannitoas elab neil meetrine varaan... Mune me igatahes poest ei pea ostma, need saab naabri käest. Naturaalmajandus ühesõnaga.

Eile nägin külas Austria Dzoodzi, kel oli nimepδev (hronia pollaa!). Kuna ta kδib aastaringselt plätudega, siis on tal pahkluu alt päkk täiesti süsipruun, varbad aga roosakas-valged. Küsisin, et kas ei peaks istumise ajaks plätud ära võtma, mispeale Dzoodz sõnas, et see pole päevitus, vaid mustus. Küsisin, et kas tal kodus vett pole? Tema vastas, et kus ta peaks teadma, kui ta vett ei joo. Ning tellis uue krasi kokkino, mida me siin nimetame όldiselt Samos Coca-Colaks.

Esmaspäeval saabuvad esimesed suured tπarterid Saksast ja Hollandist. Idüll inimtühja rannaga saab otsa. Mike'ile, Mariale ja Manolisele on see mõistagi parem uudis kui see, kui ainult tuua lauale omaenda kohvitassi ja tuhatoosi.

Tuesday, April 20, 2010

Üllatused!


(Pildil vapper Fred. Kõigepealt sai mao käest hammustada ja oli kaks päeva lääbakil. Siis kakles, sai pureda ja ajas aiast välja ühe türklanna lõukoera.)
*****
Iga päev õpime siin maal midagi uut. Hiljuti saime teada, et elame siin kõrvuti usside, skorpionite ja suurte mürgiste ämblikutega. Naabritel on umbes 15 kassi selleks otstarbeks. Need pidid neid hästi püüdma. Pooled neist kassidest on muidugi meie hoovis ja röögivad suus sisse, kohe kui keegi meist satub silmapiirile. Aias liikumine on parasjagu keeruline. Pealegi on neil kõigil kirbud, puugid ja paelussid. Viimased õnneks inimesele ei nakku. Kirpudega oleme aga püsti hädas. Nimelt on kõigil meie loomadel kirbud. Kodust kaasa võetud kirbutohi aga neid ei võta. Olengi suht nõutu. Esimese asjana muidugi sulgesime magamistubade uksed loomade jaoks, aga mul on ikka kogu aeg tunne, nagu keegi sööks. Ilmselt on need mu närvid, mis tõmbavad. Ussidega oli meil kokkupuude selline, et Fredi sai ussilt susata. Ilmselt läks kass ussiga ninasid kokku panema, et nuusutada, kellega tegu. Tagajärg oli vuntsis ja lõuas 2 korraliku hambajälje. Kass magas peale seda 36 tundi ja nüüdseks on asi unustatud. Lastel keelasid naabrid juba ammu rohu sees mängimise ära, nii et nüüd mängivad nad toas peitust ja padjasõda ja majast välja tuleb neid jõuga ajada.
Muude parasiitide kõrval on saabunud ka esimesed saksa ja hollandi turistid. Kohalikele on see muidugi rõõm, sest see on ju nende leib ja elu. Me aga oleks tahtnud külaelu natuke veel tema naturaalsel kujul tundma õppida. Tegelikult oleks pidanud isegi üks kuu varem liikuma hakkama siia, oleks tulnud siinsele seltsielule kasuks. Varsti ilmselt upume turistide sekka ära ja ei paista enam välja. Aldole see ei meeldi, mul pole iseenesest niiväga selle vastu midagi, et me tähelepanu keskpunktis pole. Siiani on ikka nii, et kui oma lapsekarjaga läbi küla lähme, siis kõik vaatavad ja kogu aeg peab tere ütlema ja seletame kust tulime ja mis teeme siin. Nüüd juba vähem muidugi, sest kõik teavad juba. Külas elab talviti 140-145 inimest, seega on igasugune infoliikumine väga kiire.
Tõenäoliselt on Elizabethi ja Dorise olemasolu palju kasuks tulnud. Iga kord pistetakse lastele poes ja pagariäris midagi tasuta pihku, tavernis tahab keegi kohalik papi ikka klaasi veini välja teha ja lastega mängida. Väljas käies pole muret, et lapsed segaks. Lapsed on alati hoitud, tegeldud ja mängitatud. Hõljuvad ühe inimese sülest teise ja on väga rahul. Kindlasti on nad aidanud meil palju tutvusi luua:)

KOLITUD!


(Pildil: Villa Finikas. Sisaldab neli tuba ja kaks abiruumi, maja taga on suur aed.)

Lõpuks ometi siis kindel jalgealune!!! Olukord oli kaunis pingeline, kuna viimase hetkeni oli ebaselge, kuhu läheme. Õnneks leidsid naabermaja omanikud siiski aega õhtul kell kuus kohale tulla ja maja näidata.
Kui uks lahti keerati oli vaatepilt selgelt üle ootuste! Mõelda polnud midagi, kõk oli suurepärane seest ja väljast. Rõhutan, et kui meie hetkel mitte kasutusel olevasse tuppa põrand pannakse,siis on meil ka külalistetuba! Nii et kõik kallid sõbrad, kes tahaks suve nautida ja on valmis meile ** euri nädalas üüri maksma, on oodatud! Selleks ajaks peab ilmselt ka mingid tagasihoidlikud sisekorraeeskirjad seinale panema... Reegel number üks saab olema ilmselt see, kella ühest viieni on vaikus ja rahu-siesta!

Mis puutub veel maja headesse külgedesse, siis peaagu sama hea kui maja ise, on selle asukoht. Siia ei kosta turistide möla, samas on külla pool kilomeetrit. Siia ei imbu adru haisu, samas on meri silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Naabrid on toredad ja nende tütar Marjaana õpetab meile keelt nii palju kui küsida viitsime.
Naabrid on meist paarkümend meetrit eemal. Neil on päris korralik talu. Peavad igasugu linde, jäneseid, kitsi, lambaid...jne. Hommikul äratab kukk ja aia taga sööb sokk.
Seega inimesed, hakake puhkust planeerima! Ma tunnen, et ei teeks paha vahelduseks mõne eesti keelt kõneleva inimesega rääkida

Thursday, April 15, 2010

Veri



Panen tahele, et inimesed elavad selle poole mida voiks nimetada Dovlatovi sonadega - sto bo ljudi boli dobrije, krasivoje ja horosije. Puuduvad tapitahed ja shaad.

Vaikus valitseb meil. Varvitakse purjekaid, inimesed teevad hooaajalisi toid. Elizabeth opib Alliksaare pealt eesti keelt, muidu opime igalt poolt kreeka keelt. Marionil edeneb ka kreeka keel, sobraks on ameeriklasest Miken, seega saab asju aetud.

Tahtsin veel oelda, et ma ei taha eriti tagasi tulla. Mulla meeldib Kreekas, Samosel, Ormoses. Ja kui raha kunagi taiesti otsa saab, siis mul pole niikuinii raha et Eestisse soita...

Elage haesti, mu sobrad
Aldo

Kalimera!

Ehk siis tere hommikust!

Hetkel istun taas kohaliku kula pitsakoopas,kus kasutan suudimatult ja tasuta uue kohaliku sobranetti ja arvutit.
Kodu arvutis on juba valmis rida lugusid,mida bloggis avaldada.
Neti lubati 10 paeva jooksul,enne ei usu,kui oma silmaga naen.
Loodetavasti sain oieti aru,sest kreekakeelsest mulinat mis majaomanik koos nappude ja varvastega vehkides mulle teatas.
Antud hetkel kaib meie peres suur keeleoppimine.
Varuge seega kannatust!

Perekonna esindaja,
Marion