Vahepeal astus sügis suurte sammudega meie ellu ja nii igas mõttes. Nüüd on väljas jälle kaugelt üle 30 kadi sooja ja ka muidu näib elu helgem. Mure muidugi talvise hakkamsaamise pärast säilib, aga siit sealt on töö suhtes lootust kogunenud, nii mul kui Marionil. Elu läheb edasi, kus ta pääseb.
Hetkel olen kümmekond päeva taas olnud täiskohaga lapsehoidja. Mu nö tööandja (oliivid, viinamarjad) abikaasa, kellega koos peab ta naise nimelist restorani Kleopatra, pidi jupp aega nüüd kõrtsis elama, sest Kleopatra isa viidi Ateena haiglasse, seal opereeeriti kopsude asjus midagi. Nüüd on naine viimaks tagasi ja ehk läheb järgmine nädal ka tööks. Esmaspäeval-teisipäeval lähen ka Karlovassi tööd vaatama. Samas ootavad pikki lugusid Oma Maitse ja Pere ja Kodu...
Käime Ormoses nostagitsemas ja mõtlemas kui armas seal ikka oli elada. Aga ehk jõuame veel kunagi sinna tagasi. Eks Kamposelgi on omad eelised, inimesi 145 asemel ehk 700, st et elu ei käi ainult pisikest suletud ringi mööda. 700 pole ju liiga palju. Nüüd peab nende numbritga arvestama, sest talv on tulekul ja peale turistide lahkuvad ka paljud suvekodudest Marathokaposse või Karlovassi. Siia jääb vast pool elanikest, lahti jääb ka kolm-neli restorani ja vähemalt üks kohvik.
On laupäevaõhtu. Doris ärkas Marioni kojutuleku peale üles - kell 22.45. Mitte keegi peale Dorise pole söönud minu valmistatud kanasuppi... Üle tee Nick the Greeki juures leelotab Panagiotis Spathareist. See kestab õnneks vaid kella 1ni. Nii need päevad läevad. Eks kirjutame nüüd jälle vast tihemini, internet esineb wifi kujul, kuid peaks varsti muutuma jälle püsivaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Soovime meiegi Teile edu - eks meil Kosil samad mured seoses talve tulekuga ning töö otsingutega. Aga loodetavasti kõik laabub, nii Teil kui ka kõigil meil siin Kosil!
ReplyDelete