Et siis taas kord sama jutt - oleme elus ja koik on korras!
Vahepeal oli meil siin jaanipaev ja minu sunnipaev ja igast muud varki ka. Samas pole teinud midagi erakordset ning juba oma kuu aega pole oma kulast valja saanudki...
Paeval laksime Aldoga randa. Kuigi sinna on ainult 300 meetrit, siis laksime autoga, kuna Elizabeth jai Dorkat valvama ja kui ta peaks arkama, siis saab autoga kahku koju lennata. Paraku juhtus nii, et viimanegi bensutilk oli paagist minema auranud ja tapselt rannas oigel kohal suri valja.
Aldo! Kui sa nuud motled kus ma olen, siis ma istun pitsarias ja ootan Katriinat, kes lubas tuua nii bensu kui ka lehtri. Ara muretse, olla galaa! Tool oli tana jalle vaga igav...ja ma olen raudselt varsti kodus. Kuigi Pithari on vist tana lahti :)
Teemad, millest tahaks raakida siin on siinne jaanipaev, Doris, viimase aja soogielamused, koer kes meile tuli ja koik labi naris, jnejnejne
Ilm on loomulikult ikka veel ja jatkuvalt kaunis ja tanane Delfi uudis, et Haabsalus oli kuumarekord 28 kraadi tundus taitsa naljaks>D, samas on mul hea mel et kodus on ikka soe. Kuigi ma enam kunagi ei utle, et 28 kraadi on soe.
Marion
Wednesday, June 30, 2010
Tuesday, June 29, 2010
Koduloomade anarhia
Ilm on soe ja meel on hea. Mured saab vahest homsesse lükata... Ise tahaks liikuda sellistesse paikadesse, kuhu lapsekäruga minna ei saa. Aga kus sa pääsed?
See inimene, kes omab uudiseid, pole jaksanud küll kirjutada viimasel ajal. Ometi, inimpelgurist abikaasast on saanud suurim suhtleja, olnemata partnerite vanusest. Eks töödki on tal nüüd rohkem, aga laiskus kipub palavaga ka vaevama ilmselt. Suurem Fiesta (Püha Jüri päev) oli vahepeal, palju kära ja muusikat külatänaval. Toredaid pilte, kui Marion jõuab niikaugele. Avrio...
Üritame või õigemini peame lahti saama meie juurde elama tulnud koerast. Sellest, kes istus kurbade silmadega kaktusepõõsas kolm nädalat tagasi ning sestpeale pole ära soostunud minema. Vahepeal on Sharik katki närinud mitu meie aias kartulite kastmiseks paigaldatud plastvoolikut, mis majaomaniku üksjagu pahandas - tegu on noore emase kutsikaga siiski. Teiseks, mis pole sugugi parem lugu, sõi ta hommikul kell pool seitse ńaabermaja ukse ees ära naabrile kuuluva kana. Tibud jäid omapäi... Animal Care Samos, mis peaks selle asjaga tegelema, ei ole meie mailidele vastanud.
Hoovikassil on teadagi pojad, ülbed ja enesekindlad. Täna hakkasin Marionit tööle saatma ning alles poolel teel avastasin, et käru all korvis magab üks hall pätakas. Ise nii rahul.
Laupäeval sõidame Fourni saarele; see paikneb sama umbes sama lähedal kui Türgi - 4-5km. Sõit sinna ca 1.15. Osaliselt on see Aalderti (Holland) sünnipäevakink Marionile ehkki laevapiletid maksama ilmselt ise. Sel väiksel saarel üle ühe päeva polegi suurt teha, jalutada, imetleda, süüa lõunat ja ujuda. Natuke muud miljööd vahelduseks, kulub kindlasti marjaks.
PS! Varsti seega loodan ka ise näha fiesta pilte, fotokast ei viitsi neid vaadata.
See inimene, kes omab uudiseid, pole jaksanud küll kirjutada viimasel ajal. Ometi, inimpelgurist abikaasast on saanud suurim suhtleja, olnemata partnerite vanusest. Eks töödki on tal nüüd rohkem, aga laiskus kipub palavaga ka vaevama ilmselt. Suurem Fiesta (Püha Jüri päev) oli vahepeal, palju kära ja muusikat külatänaval. Toredaid pilte, kui Marion jõuab niikaugele. Avrio...
Üritame või õigemini peame lahti saama meie juurde elama tulnud koerast. Sellest, kes istus kurbade silmadega kaktusepõõsas kolm nädalat tagasi ning sestpeale pole ära soostunud minema. Vahepeal on Sharik katki närinud mitu meie aias kartulite kastmiseks paigaldatud plastvoolikut, mis majaomaniku üksjagu pahandas - tegu on noore emase kutsikaga siiski. Teiseks, mis pole sugugi parem lugu, sõi ta hommikul kell pool seitse ńaabermaja ukse ees ära naabrile kuuluva kana. Tibud jäid omapäi... Animal Care Samos, mis peaks selle asjaga tegelema, ei ole meie mailidele vastanud.
Hoovikassil on teadagi pojad, ülbed ja enesekindlad. Täna hakkasin Marionit tööle saatma ning alles poolel teel avastasin, et käru all korvis magab üks hall pätakas. Ise nii rahul.
Laupäeval sõidame Fourni saarele; see paikneb sama umbes sama lähedal kui Türgi - 4-5km. Sõit sinna ca 1.15. Osaliselt on see Aalderti (Holland) sünnipäevakink Marionile ehkki laevapiletid maksama ilmselt ise. Sel väiksel saarel üle ühe päeva polegi suurt teha, jalutada, imetleda, süüa lõunat ja ujuda. Natuke muud miljööd vahelduseks, kulub kindlasti marjaks.
PS! Varsti seega loodan ka ise näha fiesta pilte, fotokast ei viitsi neid vaadata.
Friday, June 18, 2010
Niisama ilus päev
Hommikul oli täielik ideedepuudus, et mis päevaga peale hakata. Viimasel ajal on välja kujunenud igahommikune programm. Enamasti rannas. Kuna mõlemad kehapooled on juba valusaks päevitatud, siis otsustasime jalutuskäigu kasuks. Mõtlesime et käime naaberkülas Kamposes. Sinna on umbes 4 km jalgsi. Meie poolt minnes enamasti allamäge, tagasitulek aga pisut keerulisem. Aldo aga ei virisenud ja rühkis need 500 meetrit koos Dorisega ülesmäge ära. Ma lõikasin kurvides....laiskvorst!
Kampos on selline suur turismiküla, täis suuri ilusaid apartment-hotelle kaunite aedadega. Siia tulles oli kõik ripakil ja räämas, nüüd järsku nii ilus ja korras ja kaunis. Vaatasime suu lahti nagu lollid turistid ja tõdesime, et me oleme ikka uskumatult ilusasse kohta sattunud. Alati ei saa nagu arugi, mis meid kõik ümbritseb ja need eriti maalilised mäed igas ilmakaares on ka nagu niii tavalised, et ei tõmba ülemäära tähelepanu. Täna siis tegime silmad lahti, vaatasime ringi ja õhkasime. Võib julgelt öelda, et kõik ümbritsev on lihtsalt suurepärane.
Tagasitulles otsustasime koduküla pitseerias ühe õlle juua ja natuke Mike'iga jutustada. Loomulikult toodi kellegi poolt Dorisele kohe jäätis ja tähelepanu koondus rõõmust kisendavale Dorkale, kes kõigile tsau ja jassu üürgas.
Kogu see asi tehtud, suundusime kodu suunas, aga no ülejärgmine restoran on minu kodurestoran. Seal pani Maria meid kohe laua taha ja sundis meid koos enda ja Manolisega lõunat sööma. Tal sai just pastitsio valmis... see oli muidugi jube hea. Kokkamise kohapealt saan ma siin head kooli. Maria ei hoia oma retsepte kiivalt omale ja õpetab hea meelega. Ära minnes üritas Aldo ka tagasihoidlikult maksta, aga Manolise näost lugesime välja, et tuleb kähku raha ära peita, Manolis demonstreeris ka oma rusikat.
Ühesõnaga selline eriti mõnus, peaaegu nagu perekondlik lõuna:)
Koju jõudes vedas Marjaana mind kohe oma isa juurde, kes luges mulle pikalt moraali teemal, kuidas Elizabeth sügisel kooli panna ja mis selleks tuleb teha. Laupäeva hommikul st homme kell 8 peaksime minema Marathokamposesse kooli.
Hakka või uskuma, et on tõesti olemas kohti, kus inimesed tahavad olla ilma kasu lõikamata head ja isegi ilma palumata aidata.
Marion
Kampos on selline suur turismiküla, täis suuri ilusaid apartment-hotelle kaunite aedadega. Siia tulles oli kõik ripakil ja räämas, nüüd järsku nii ilus ja korras ja kaunis. Vaatasime suu lahti nagu lollid turistid ja tõdesime, et me oleme ikka uskumatult ilusasse kohta sattunud. Alati ei saa nagu arugi, mis meid kõik ümbritseb ja need eriti maalilised mäed igas ilmakaares on ka nagu niii tavalised, et ei tõmba ülemäära tähelepanu. Täna siis tegime silmad lahti, vaatasime ringi ja õhkasime. Võib julgelt öelda, et kõik ümbritsev on lihtsalt suurepärane.
Tagasitulles otsustasime koduküla pitseerias ühe õlle juua ja natuke Mike'iga jutustada. Loomulikult toodi kellegi poolt Dorisele kohe jäätis ja tähelepanu koondus rõõmust kisendavale Dorkale, kes kõigile tsau ja jassu üürgas.
Kogu see asi tehtud, suundusime kodu suunas, aga no ülejärgmine restoran on minu kodurestoran. Seal pani Maria meid kohe laua taha ja sundis meid koos enda ja Manolisega lõunat sööma. Tal sai just pastitsio valmis... see oli muidugi jube hea. Kokkamise kohapealt saan ma siin head kooli. Maria ei hoia oma retsepte kiivalt omale ja õpetab hea meelega. Ära minnes üritas Aldo ka tagasihoidlikult maksta, aga Manolise näost lugesime välja, et tuleb kähku raha ära peita, Manolis demonstreeris ka oma rusikat.
Ühesõnaga selline eriti mõnus, peaaegu nagu perekondlik lõuna:)
Koju jõudes vedas Marjaana mind kohe oma isa juurde, kes luges mulle pikalt moraali teemal, kuidas Elizabeth sügisel kooli panna ja mis selleks tuleb teha. Laupäeva hommikul st homme kell 8 peaksime minema Marathokamposesse kooli.
Hakka või uskuma, et on tõesti olemas kohti, kus inimesed tahavad olla ilma kasu lõikamata head ja isegi ilma palumata aidata.
Marion
Wednesday, June 16, 2010
Kool läbi, elagu suvi!
39 kraadi, pole hullu. Marion mõistagi magas märg rätik kõhu peal. Nalja pole mulgi, kes ma kuumust armastan ja me ei suuda kuidagi otsustada, kas magama peaks avatud või kinnise aknaga. Laeventilaator on vaid Elizabethi toas.
Väiksematel lastel lõppes kooliaasta, vanemad õpilased käivad veel 30. juunini. St et naabritüdruk on nüüd juba kell 9-10 kohal. Eile kõrvetasid tüdrukud ennast rannas vähkpunaseks, eriti meie oma muidugi, kes pole kuumaga nii harjunud. Ise üle pooleteise tunni plaazil olla suurt ei tihka.
Elu on muidu rahulik, nii ka Marioni tööl kuna turiste satub Ormosesse ja ka sööma üsna vähe. Äkki on isegi rikkad Keks-Euroopa juristid hakanud õhtust sööma oma apartmentides? Milline ülekohus vaese rõhutud kreeka ettevõtja suhtes... Rohkem empaatiat, Euroopa!
Sepistasin vahepeal nädalaga kolm artiklit erinevatele väljaannetele (Maaleht, Ekspress, Basket), nüüd saab ses osas nädalakese puhkust. Eks seetõttu jäi minu hääl kõrbest ka tummaks. Aga mida ongi lapsehoidjal kirjutada, häid ja halbu uudiseid maailmast ja külast toob meile Marion. Ja halbade uudiste puhul on ta veel esialgu ellu jäänud. Nali naljaks, elame-näeme. Päevi on igasuguseid. Vahest saan täie selgusega aru, et Eestis töölkäimine oli täielik priius kui võrrelda kodus õhtuti kolme lapsega asjatamist (naabritüdruk veedab suure osa ajast ju siin). Uskumatult palju võivad nad nõuda ja küsida ja karjuda. Pea valutab teist päeva... Haa-haa, ai-ai.
Tean, et Marion imes eile arvutisse fotokast uusi pilte, loodaks täna neid logis näha saada. Siis keegi jälle ei arva, et oleme vedru välja visanud või kaane peale tõmmanud))
Aldo
Väiksematel lastel lõppes kooliaasta, vanemad õpilased käivad veel 30. juunini. St et naabritüdruk on nüüd juba kell 9-10 kohal. Eile kõrvetasid tüdrukud ennast rannas vähkpunaseks, eriti meie oma muidugi, kes pole kuumaga nii harjunud. Ise üle pooleteise tunni plaazil olla suurt ei tihka.
Elu on muidu rahulik, nii ka Marioni tööl kuna turiste satub Ormosesse ja ka sööma üsna vähe. Äkki on isegi rikkad Keks-Euroopa juristid hakanud õhtust sööma oma apartmentides? Milline ülekohus vaese rõhutud kreeka ettevõtja suhtes... Rohkem empaatiat, Euroopa!
Sepistasin vahepeal nädalaga kolm artiklit erinevatele väljaannetele (Maaleht, Ekspress, Basket), nüüd saab ses osas nädalakese puhkust. Eks seetõttu jäi minu hääl kõrbest ka tummaks. Aga mida ongi lapsehoidjal kirjutada, häid ja halbu uudiseid maailmast ja külast toob meile Marion. Ja halbade uudiste puhul on ta veel esialgu ellu jäänud. Nali naljaks, elame-näeme. Päevi on igasuguseid. Vahest saan täie selgusega aru, et Eestis töölkäimine oli täielik priius kui võrrelda kodus õhtuti kolme lapsega asjatamist (naabritüdruk veedab suure osa ajast ju siin). Uskumatult palju võivad nad nõuda ja küsida ja karjuda. Pea valutab teist päeva... Haa-haa, ai-ai.
Tean, et Marion imes eile arvutisse fotokast uusi pilte, loodaks täna neid logis näha saada. Siis keegi jälle ei arva, et oleme vedru välja visanud või kaane peale tõmmanud))
Aldo
Sunday, June 13, 2010
Kreegid
Ilmateade:
Ilmselt on kõik juba arvamusel, et meie bloggi pole mõtet avadagi, sest nagunii siia midagi uut ei teki. Asi on segane...ilmselt on kuumus aidanud tugevalt kaasa sellele, et mõttetöö on tublisti aeglustunud. Kogu energia kulub sellele, et leida viise kuumast pääsemiseks. Tundub tegelikult, et hakkan isgi harjuma vaikselt. Tänane 35 päeval oli talutav. Samas kui õhtul on pime ja tunned et ikka kuumus ei kao, siis tekib ahastus. Praegu näiteks on õues 29 kraadi, kell on 11 õhtul.
Aldo käib endiselt iga päev ujumas. Mina mitte. Viimastel päevadel on olnud maatuul ja vesi on külm.
Muus mõttes on kõik ikka endine. Mina käin õhti tööl, Aldo karjatab lapsi. Peale tööd on olnud mitmeid mõnusaid istumisi kohalike noortega. Palju nalja ja värki. Mulle tundub iga kord peolt koju saabudes, et aega jääb puudu. Ööd võiks olla mõni tund pikemad. Ükskõik kuidas pingutad, ikka enne kella kuute hommikul koju ei jõua. Peole minnakse ka muidugi väga hilja. Ööklubigi avatakse alles jel 12 või pool 1. Rahvas sinna aga enne kella kahte kolme kunagi ei lähe. Üldse on kreegd ööinimesed. Igas vanuses lapsed jooksevad tänaval kuni kella üheni öösel. Vanemad istuvad restoranides või on kodus. Kui mõni laps ära väsib, siis saadetakse autosse edasi ja pidu jätkub. Pealegi on neil komme öösiti süüa. On täiesti tavaline, et kell 1 öösel istub pizzarias mitu lauda ja kõik õgivad rämedalt. Ma küsisin Mikelt üks päev, et kuule mis värk on, miks te sööte öösel??? Ta vastas et cause we are kreeks. Seega ma ei saanud targemaks. Söömisega seoses on neil üldse palju kummalisi kombeid. Näiteks ei taha nad restosse tulles menüüd vaid tahavad et neile ette loetaks peast mis on ja pakutaks asju. Ja siis kui nad on mitu tundi mälunud, katab laida meeletu taldrikute rägastik, kõik on kaetud salfadenutsakutega, noad-kahvlid on suvaliselt laiali ja söögijäänused katavad lauda. Söövad nagu sead ühesõnaga. Söömine on siin üldse omaette teema. Nad võivad süüa terve päeva ja koguaeg. Istuda tavernas, jahuda ja süüüa- süüa- süüa.
Ülekaalulisus on ka muidugi progleem. Vähemalt 95 peotsenti lastega naistest on jube suurte tagumikega. Kreeka meestele see muidugi meeldib. Täna Manolis imestas, et miks ma ei söö söögi kõrvale leiba. Et peaks sööma ikka, et kole kondine olen. Et kreeka mehed peavad ikka neist naistest kel on beefi ka peal:D . Mina aga võtan kuumas kliimas ainult alla ja peale salati suurt midagi ei taha.
Kohalike poisikeste lemmiklaul on siin:D :
http://www.youtube.com/watch?v=2ImZTwYwCug&feature=related
Kuna Aldo kibeleb tööd tegema, siis siinkohal jääb teema pooleli;)
Ilmselt on kõik juba arvamusel, et meie bloggi pole mõtet avadagi, sest nagunii siia midagi uut ei teki. Asi on segane...ilmselt on kuumus aidanud tugevalt kaasa sellele, et mõttetöö on tublisti aeglustunud. Kogu energia kulub sellele, et leida viise kuumast pääsemiseks. Tundub tegelikult, et hakkan isgi harjuma vaikselt. Tänane 35 päeval oli talutav. Samas kui õhtul on pime ja tunned et ikka kuumus ei kao, siis tekib ahastus. Praegu näiteks on õues 29 kraadi, kell on 11 õhtul.
Aldo käib endiselt iga päev ujumas. Mina mitte. Viimastel päevadel on olnud maatuul ja vesi on külm.
Muus mõttes on kõik ikka endine. Mina käin õhti tööl, Aldo karjatab lapsi. Peale tööd on olnud mitmeid mõnusaid istumisi kohalike noortega. Palju nalja ja värki. Mulle tundub iga kord peolt koju saabudes, et aega jääb puudu. Ööd võiks olla mõni tund pikemad. Ükskõik kuidas pingutad, ikka enne kella kuute hommikul koju ei jõua. Peole minnakse ka muidugi väga hilja. Ööklubigi avatakse alles jel 12 või pool 1. Rahvas sinna aga enne kella kahte kolme kunagi ei lähe. Üldse on kreegd ööinimesed. Igas vanuses lapsed jooksevad tänaval kuni kella üheni öösel. Vanemad istuvad restoranides või on kodus. Kui mõni laps ära väsib, siis saadetakse autosse edasi ja pidu jätkub. Pealegi on neil komme öösiti süüa. On täiesti tavaline, et kell 1 öösel istub pizzarias mitu lauda ja kõik õgivad rämedalt. Ma küsisin Mikelt üks päev, et kuule mis värk on, miks te sööte öösel??? Ta vastas et cause we are kreeks. Seega ma ei saanud targemaks. Söömisega seoses on neil üldse palju kummalisi kombeid. Näiteks ei taha nad restosse tulles menüüd vaid tahavad et neile ette loetaks peast mis on ja pakutaks asju. Ja siis kui nad on mitu tundi mälunud, katab laida meeletu taldrikute rägastik, kõik on kaetud salfadenutsakutega, noad-kahvlid on suvaliselt laiali ja söögijäänused katavad lauda. Söövad nagu sead ühesõnaga. Söömine on siin üldse omaette teema. Nad võivad süüa terve päeva ja koguaeg. Istuda tavernas, jahuda ja süüüa- süüa- süüa.
Ülekaalulisus on ka muidugi progleem. Vähemalt 95 peotsenti lastega naistest on jube suurte tagumikega. Kreeka meestele see muidugi meeldib. Täna Manolis imestas, et miks ma ei söö söögi kõrvale leiba. Et peaks sööma ikka, et kole kondine olen. Et kreeka mehed peavad ikka neist naistest kel on beefi ka peal:D . Mina aga võtan kuumas kliimas ainult alla ja peale salati suurt midagi ei taha.
Kohalike poisikeste lemmiklaul on siin:D :
http://www.youtube.com/watch?v=2ImZTwYwCug&feature=related
Kuna Aldo kibeleb tööd tegema, siis siinkohal jääb teema pooleli;)
Saturday, June 5, 2010
Mitte just tavaline laupäev (black sabbath)
5. juuni, justkui suur suvi. Päev on olnud aga morn, sompus ja pime. Mingi madalrõhkkond nähtavasti, kõigil siin näikse olla kuidagi rusuv ja raske. Manolakis istus hilisel hommikul samuti rannal paadile nõjatudes ja kimus suitsu. Ei olnud tal isu kõrtsi tööle minna. Oli öösel pidutsenud ja seejärel koos termose kohviga paati roninud ja üksi kalale sõitnud. Ühe suure kala sai selle retke tulemusel kätte.
Marion on ka terve päeva ohkinud ja hädaldanud, ohh ja ähh. Küll on üks häda, siis teine. Ja koduigatsus käib ka veel peal. Oskab juba igatseda selliste asjade ja inimeste järele, keda ja mida Eestis uneski ei osanud näha. Peaks teda lohutama, aga peale mäu ja muige ei tule midagi välja. Lisaks kõigele on selgunud, et Marion on oma töökingad kuhugi suutnud ära kaotada...
No see selleks. Dorise kohati 40 alla kerkinud palavik on teist päeva õnneks möödanik. Ilmselt oli see tingitud hammaste tulekust. Vahepeal tekkis küll hirm, kui laps öösel oli kuum kui ahi. Mässasin peamiselt märgade rätikutega. Üldiselt on ta ju terve ja tugev laps. Ka 39 palavikuga mängis ringi ja ei teinud teist nägugi. 40 pealt hakkas kuidagi uimaseks jääma.
Üleeile päeval jalutamast tulles leidsin meie väikselt hoovitänavalt kaktuse alt väriseva noore koera. Võbeles seal ja oli näljas, toda olevust polnud küll varem kuskil näinud. Tal on olnud kaelarihm ja ta on nähtavasti karmi kätt tunda saanud, pelgab inimese lähenemist. Kui võimalus antaks, ta ainult sööks, küllap sööks meid vaeseks. Üritame temaga külas jalutada, ehk keegi tunneb ära. Vastasel juhul ei teagi, mida teha. Emane koer, raske juhus. Iseloom on Sharikul väga hea, ka loomupoolset tarkust paistab olevat üksjagu. Laste ja kassidega sõbralik, auto möödudes tõmbub erinevalt Roosast teeserva kõhuli. Ja eriti suureks ta nähtavasti ei kasva ka.
Pidime eile Marioniga justkui välja minema, Kampos oli plaanis. Ometi jäi vist asi ühelt poolt raha, teisalt viitsimise taha. Marion näis üsna kurnatud pärast tööd. Ja Maria ei suvatsenud talle ka lubatud raha maksta. No võibolla oligi parem, kuigi tõsi, ma pole siin üldse õhtul väljas käinud. Jõuab teinekord siis värskema peaga.
Loodaks vaikset õhtut nüüd. Saaks lapsed magama, teeks teed ja loeks raamatut.
Marion on ka terve päeva ohkinud ja hädaldanud, ohh ja ähh. Küll on üks häda, siis teine. Ja koduigatsus käib ka veel peal. Oskab juba igatseda selliste asjade ja inimeste järele, keda ja mida Eestis uneski ei osanud näha. Peaks teda lohutama, aga peale mäu ja muige ei tule midagi välja. Lisaks kõigele on selgunud, et Marion on oma töökingad kuhugi suutnud ära kaotada...
No see selleks. Dorise kohati 40 alla kerkinud palavik on teist päeva õnneks möödanik. Ilmselt oli see tingitud hammaste tulekust. Vahepeal tekkis küll hirm, kui laps öösel oli kuum kui ahi. Mässasin peamiselt märgade rätikutega. Üldiselt on ta ju terve ja tugev laps. Ka 39 palavikuga mängis ringi ja ei teinud teist nägugi. 40 pealt hakkas kuidagi uimaseks jääma.
Üleeile päeval jalutamast tulles leidsin meie väikselt hoovitänavalt kaktuse alt väriseva noore koera. Võbeles seal ja oli näljas, toda olevust polnud küll varem kuskil näinud. Tal on olnud kaelarihm ja ta on nähtavasti karmi kätt tunda saanud, pelgab inimese lähenemist. Kui võimalus antaks, ta ainult sööks, küllap sööks meid vaeseks. Üritame temaga külas jalutada, ehk keegi tunneb ära. Vastasel juhul ei teagi, mida teha. Emane koer, raske juhus. Iseloom on Sharikul väga hea, ka loomupoolset tarkust paistab olevat üksjagu. Laste ja kassidega sõbralik, auto möödudes tõmbub erinevalt Roosast teeserva kõhuli. Ja eriti suureks ta nähtavasti ei kasva ka.
Pidime eile Marioniga justkui välja minema, Kampos oli plaanis. Ometi jäi vist asi ühelt poolt raha, teisalt viitsimise taha. Marion näis üsna kurnatud pärast tööd. Ja Maria ei suvatsenud talle ka lubatud raha maksta. No võibolla oligi parem, kuigi tõsi, ma pole siin üldse õhtul väljas käinud. Jõuab teinekord siis värskema peaga.
Loodaks vaikset õhtut nüüd. Saaks lapsed magama, teeks teed ja loeks raamatut.
Tuesday, June 1, 2010
Tühjast-tähjast
Viimastel päevadel oleme kuumust trotsides kõvasti jalutanud. Põhiliselt enne Dorise lõunaund. Lihtsalt mul on tunne, et mingi jube väsimus ja energiapuudus on pidevalt kallal. Võibolla tuleb see kuumusest, võibolla pikast põdemisest. Mul siiani on kurk kohati valus. Igal juhul arvasin, et väike füüsiline tegevus mõjub igas mõttes hästi.
Siin jalutamine on muidugi ses mõttes kurnav, et päris sirget ja lauget teed pole olemas. Alati on vaja kuskil mäkke turnida. See võtab jumala läbi ja lõpuks läheb Aldo ilgelt närvi, kuna ma soiun terve tee :D. Mul hakkab tekkima vaikselt tunne, et see kuumus saab olema mulle ehk kõige raskem taluda. Ma vist olen ikkagi põhjamaainimene...
Nüüd jooksis mõte kinni...
Aga tegelikult ongi aeg Kuri-Doris magama panna ja randa magama kobida.
Subscribe to:
Posts (Atom)