Panso stiilis

Õhtut/Kalispera.
Panso päevikute stiilis alustades võiks sissekanne kõlada nii: eile öösel oli sooja 29 kraadi, üleeile ka. Jalutasime öösel rannal ja vaatasime mägikülade tulesid ja mõtlesime, et kui kunagi kolime Eestisse, siis kuhu. Kõlasid variandid Kihnu, Vormsi, Hiiumaa, Viljandi, Tartu, Türi ja Rakvere. Oh kui palju!
Päeval näitab varjus 34. Kirjutasin täna vähe, jalutasime-ujusime rohkem. Vahepeal konksutas Manolakis külas õllelauda (ta on ostnud viimaks sisse mu lemmikõlu Alfa - braavo!), seejärel ujusime ja vedelesime niisama rannas. Ilma lasteta! Nood magasid kodus...
* * *
Siristajad sirisevad akna taga, lapsed ei taha magama jääda, steriliseeritud Stella teeb sellist häält nagu oleks jooksuaeg ning külas oli tekkinud elu - vaatamata esmaspäevale. Milline on õieti kuufaas?
Värvisin eile toolid ära, laud tahab nüüd veel liivapaberit saada, selle hankisin täna pärastlõunal Manolakiselt. Aga kuna raha hetkel napib, peavad kallid külalised ootama. Selline asjalik füüsiline (või olgu siis maalritöö) tekitab kirjatööle vahelduseks mõnusa tunde, et sa kuuludki siia. Üks naaber soovitab ühte, teine laenab teist. Peaks oma kätele rohkem tegevust otsima.
VAHEMERES VOOLAB VERI
Näen et asjad maailmas pöörduvad vanadesse rööbastese. Kreeka ülemaailmne kriis on (ajutiselt) taandunud ja andnud ruumi vanale heale Gaza sektorile. Mõned asjad maailmas siiski ei muutu. Sektor Gaza, Hozni Mubarak, Fidel Castro...
Humanitaarmissiooni ründamine Vahemeres juutide poolt on teeninud ka meie küla meeste tähelepanu. Omalt poolt pakub muidugi huvi Sofia pardal olnud kirjanik Henning Mankelli käekäik. Kella 20se seisuga polnudki teada, on's ta elus või mitte. Kellegi norralasest allika hinnangul pidavat rootslane surnud olema. No näis, loodame et mitte. (ma muide arvan, et Mankell on ainus autor, mida mul õnnestub kohapeal lugeda ilma, et ma peaks Eestist raamatuid saatma. Sest kindlasti on hotellide pisikestes raamatukogudes tema soomekeelseid tõlkeid. English lugemiseks on mul liiga pikaldane.)
DORIS
Doris ärkab viimasel ajal mulina saatel, tõuseb püsti ja õiendab edasi. Midagi on koguaeg öelda. Veel täpselt ei saa aru, mida. Samas mõistab ta ühtäkki juba väga hästi, mida talle öeldakse - saab aru sõnade ja väljendite mõttest. Kohe suundub õigele poole, otsib silmaspeetud objekti. Kreeka keeles laob kõikvõimalikul juhul letile "Yassu!", mis kõlab preili esituses pigem Tsassu. Aga kontakti loomiseks käib küll.
MEIE KÜLA KOOMIKUD
Ka minu kulul on siin külas nalja saanud, eriti kui käisin meie pisikeses külapoes pereservatiive ostmas. Teadmata, kuidas neid vanemapoolsetelt kreeka müüjannadelt küsida. Pagan, see jutt ei kannata rääkida, aga igal juhul oli poes palju seletamist-selgitamist, piinlikku vaikust ja lõpuks vabastavat naeru. Üks maikaga sakslane aitas mind oma süüdimatusega olukorrast välja ("Bumm-bumm, no beibis."). Hiljem Mike ütles, et oleksin pidanud küsima Profylaktikat. No ei saa öelda, et Mike'i kulul ka vähe nalja saaks, aga sellest teinekord.
Sellega seoses meenub eilne episood alt trahterist. Volitasime George'i meist pilti tegema (üks neist allpool), samal ajal kakerdas Doris tal jalus ning mööda sammus üks 60ndates Kreeka proua. George küsis tervituse järel madaamilt, et kas too ei taha endale sellist põngerjat. Naine kohmas midagi. George kraaksatas üle tänava: "No problem. I make you one!" Sedapsi.
Homme on jälle päev, vast mitte nii kuum.

Tööasjad

Kui ma tööl kell 18 alustan, siis esimesed paar tundi on üks suur jokutamine. Täna astus Aldo läbi ja ma klõpsisin hunniku pilte kõigest mis ümbritses.
Muidu täna oli meil 34 kraadi, hetkel kell 12 öösel on 29. Ma lubasin endale, et ma ei hakka mingit igavat soigu siin ajama, aga no see kuumus on ikka üle mõistuse. Võtab täitsa tuimaks ja kõne ning mõttevõime kaovad...Ja see on alles algus. Ilmest tuleb ülejäänud suvi krokodilli mängida: olla vees, nii et ainult silmad on paista. Oh oleks seee vaid võimalik :S

Täna, eile, üleeile

Päevad mööduvad liiga kiiresti, tundub viimasel ajal. Rahulik kevad on meile kõigile vist rohkem meele järele, kui kiire suvi. Siis on Marionil restoranis tööd rohkem, vähem aega, külavahe on päikesest uimaseid aarialasi täis.
Kraadiklaas näitab akna taga varjus 31 kraadi, Elizabeth keeldub välja minemast. Tuba on õnneks meeldivalt jahe, või no mis jahe, vahest 24 kraadi. Lugesin nekrolooge, sest sain teada, et Boris (Buracinschi) on lahkunud siitilmast. Ja huvitav, et just eile mõtlesin temale seoses selle odava lennupiletiga, mõte oli teda siia konksutada. See jääb nüüd ära. Kuna ma ei tea, kellele kaastunnet avaldada, siis jätan temaga lihtsalt hüvasti.
* * *
Üleeile tabas meid hinnshokk. Asusime teele Karlovassisse, et hankida Marionile uued jalavarjud ja kassitoitu. Sõitsime alt külast läbi, et võtta pagarist värske sai. Sealsamas hüppas autoaknast sisse Marioni tööandja väikese Manolise pea ja kuuldes, et sõidame Karlovassi, kobis tagaistmele. Poolel teel näitas, kust lõigata mööda metsateed 1,5 km.
Karlovassis saime siis hinnapommi. Kohtusime pärast omi käike Kyrios Manolisega peaväljakuäärses "eurokohvikus". Esmalt ootasime 15 minutit ettekandjat, siis veel 10 minutit tellimust. Tellimus koosnes kahest 0,33 Kreeka õllest ja ühest Nescafest. Hinne toodi 11 eurole. Isegi Manolise jaoks oli see liig. Tema kõrtsis maksab suur õlu kaks eurot, selles eurokäimlas väike neli! Tule taevas appi! No vähemalt on teada paik, kuhu enam minna pole vaja.
Selle istumise ajal seal jõudis Manolis hüpata ka kõrvalasuvasse kihlvekontorisse ja teha mõned panused jalgpalli Kreeka playoffile. Ma arvan, et see oli tema kaasatuleku peamine põhjus, kuigi ta rääkis midagi pangas käimise kohta.
Eile toodi meile suur laud ja neli tooli. Marion oli kõrtsis üleeile suud paotanud, et meil puudub kodus aialaud ja korralikud toolid. Eile olid need siis kohal, "süüdlaseks" Aaldert Hollandist, kes elab siin ka 9-10 kuud aastast. Need vedelesid tegelikult talle teadaolevalt ühe hotelli tagahoovis.
Võõrustame uue nädala alguses nüüd Aaldertit ja George'. Kuna Aaldert on taimetoitlane, tulevad lauale ilmselt täidetud baklazaanid, võibolla kala ja mingi jogurti-juustukook. Mõistagi ei saa laualt puududa krasi kokkino (kerge punavein), sest muidu George ei tule. Enne aga on vaja laud ja tool üle värvida.

Opa!

Attenzione! Finnmatkat müüs siin vahepeal viimase hetke pakkumisi Samosele 140-185 eurot. Tasub jälgida, eriti 2-3 päeva enne väljalendu. Lisaks tasub niisamuti Finnmatkade sihtpunktide asjus vaadata "Äkkilähdöt" rubriigist Kusadasit. See paikneb Samosest 3-4 km Türgi poolel, ülesõit siia maksab 30 eurot. Ka seal on sooduspakkumisi max 200 eurot edasi-tagasi.

Aldo uus artikkel

http://www.ekspress.ee/news/kohver/uudised/article.php?id=31313161

Kreeka õhtu

Eile pidi olema täiesti tavaline tööpäev. Turiste endiselt napib, nii et ma arvestasin umbes kolme lauaga ja mõnusa vaikse õhtuga - nagu ikka. Mingi hetk maandus meie juurde Maikis, kes on siin kunagine ment. Aldo juba millaskil vist siin ka kirjutas, et ta teeb aegajalt täitsa ägedaid kontserte kohalikes restodes. Siis on tal ka tavaliselt korralik tehnika ja mikker kaasas. Mängib kitra ja laulab kreeka rahvaviisidest Elviseni välja kui vaja.
Eile tuli ta niisama Manolisega juttu ajama ja oma naist piiluma, kes töötab kõrval restoranis. Manolis hakkas seal midagi ümisema, Maikis läks ka nagu asjaga kaasa... Selle peale võtis Maria kohe kavala näoga seina pealt kitarri ja surus Maikisele pihku. Edasi nägi asi välja nii, et Maikis, Manolis ja Maria üürgasid üle tänava erinevaid kurbi ja lõbusaid kreeka laule. Rahvas oli jumala ekstaasis ja nihkus aina lähemale. Igaüks sai pihku tasuta pitsi magusat samose dessertveini, et tuju ning meeleolu veelgi tõsta. Terve taverna esine kattus toolidega, mis pandi keset autoteed. Kui keegi mööda tahtis, siis pidi kõvasti manööverdama. Mööda tuli pääseda ka Mariast ja ühest püsikundest, kes keset tänavat pool tundi mingit kreeka rahvatantsu vihtusid. Asi kulmineerus kitarrikeele katkemisega. See pisiasi muidugi kedagi eriti ei heidutanud ja Manolis ürgas veel oma pool tundi üle tänava laulda.
Oluline on siinkohal mainida, et kogu üritus peeti maha täiesti kainete inimeste poolt. Eestis ilmselt keegi kainepeaga keset Raekoja platsi pole nõus tuljakut tantsima ja näiteks Kunglarahvast laulma. Ja seda täiesti siiralt ja ilma igasuguse häbitundeta. Temperamendi vahe...ja ilmselt mõned erinevused veel...
Ühesõnaga peeti eile maha kõige mitteplaneeritum, õigem ja siiram kreekaõhtu, mis üldse olla saab. Jube lahe oli!!! Sellistel hetkedel saan ma väga hästi aru, kui palju paremas ning elutervemas keskonnas me viibime.

Marion

Isast, mungamoosist ja Türgi kingadest

Ühesõnaga - niikaua, kui isa Enega siin oli, püsis ilm stabiilselt kehv. Samal ajal oli kliima Eestis kiiduväärselt soe. Eile hommikul kui viisime nad Pythagoreiosse lennujaama, muutus ilma hetkega soojaks. Nii et kui Finnairi lennuk üle pea lendas, istusime juba Potokaki ranna merevees. Liiati oli neil mõnel õhtul Sunfloweri hotellis nii külm, et tulid meie kamina ette sooja...

Loomulikult mõõtsime korralikult kilomeetreid, käidud sai pealinnas Vathis, sealses arheoloogiamuuseumis, Hera templis Ireoni lähedal, Manolatese mägikülas, mujal mägedes, erinevates randades muidugi, Koumaradei ja Koumeika külas, vanas paadiehitussadamas Agios Isidoroses, inimtühjas külas Paleochoris (kus me ei kohanud kell 12.30 ühtegi inimest). Viimasel päeval hakkas auto jupsima kogu selle ettevõtmise peale ning jahutusvedelik voolas tossu saatel asfaldile. Midagi hullu vist siiski polnud. Randa jõudsime koos vaid kahel korral.

Külastasime ka Megali Panagia kloostrit lõunaranniku lähistel. Osa renoveeeritud kloostrist näeb välja nagu moodne Kreeka teemahotell, samal territooriumil paikneb aga iidvana kirik, mis on kohutavalt pime. Avastasin, et olen seal juba käind, sest tuttav tuli eelkõige ette väike munkade suveniiripood, kus müüakse kõike alates ikoonidest ja lõpetades munkade valmistatud makaronidega. Külmakapp oli täis purke kohapeal tehtud kompottide, mooside ja sissetehtud juurviljadega - 10 eurot lugu. No on alles kapitalistid!
Munkadega seoses meenus ka eilne tagasisõit lennujaamast. Marion vana ralliäss vajutas kuristiku servel 70 rauda ja nautis tuult hammaste vahel, kui meist möödus kui sittuvast koerast mingi punane seebikarp, mille roolis oli papp isiklikult. Vajutas kõvemini kui kohalikud taksistid. Mnjahh.
Eile juhtusin kuulma elavat ja väga sisukat vestlust poliitikast (lõpuks ometi!)Austria George'i ning Maria&Manolise vahel nende estiatorios. Kired lõid lõkkele. Kuid kirjutan sellest ilmselt nädala lõpu Ekspressi võrguväljaandesse. Poliitika on siin üldiselt tabuteema.
NB! Türgi tripp jääb ära! Mõtlesin siiralt 3 km veelahkme ületamisele väikse ostureisi eesmärgil. Meil siin on näiteks kingad kole kallid, mõningad muud tarbeesemed ka. Plaanis oli hankida Türgist odavaid jalavarje, kaks paari näiteks. Kuid isa loovutas mulle enda kenad poollahtised kingad, küllap tal on Eestis neid veel. See oli igatahes kergenduseks. Selle asemel võiks varsti pisikesele Fournile sõita, "puhkusele".
Ka Marion arvas, et Türki ei peaks minema. "Äkki keegi näeb meid minemas." See on siin sama häbiväärne, kui kohtad kahe taarakotiga kallist tuttavat Balti jaama trammipeatuses.
PILDIL: Alumisel pildil Austria-George, kel vahepeal oli sünnipäev. Resto omanik Maria toob püsikundele väikse üllatuse. George tegi tol õhtul väga tublilt välja!

Kauneid kohti

Samosel on talv

No nii. Tundub, et me oleme täitsa teisel pool maakera. Eestis suur suvi, meil vaevu 20 kraadi sooja ja üks suur vihm ja äike. Asi kulmineerus sellega, et mina jäin haigeks. Jube mitu päeva oli kurk valus, aga siis kolm päeva tagasi sain mega kõhuvalu. Peale seda, kui 24 tundi olin ainult kõveras liikunud, sundis Aldo mind arstile minema.
Esimene üllatus oli see, et ukse taga ei pidanudki passima ja noor kreeka arts rääkis nii ilusat ja soravat inglise keelt, et tekkis kohe turvalisem tunne. Katsus kõhtu siit ja sealt, küsis paar isiklikku küsimust ja lasi võtta vereanalüüsi. Nagu Kreekas ikka, ei saa ju ometi päris ilma passimiseta. Saadeti tunnikeseks aega parajaks tegema, kuni saab analüüsi vastuse. Selle aja veetsime lapiti rannas. Tagasitulles kohtasime tervisekeskuses naabri poega oma naisega, kes uurisid, mis meil vaja, ja siis veel ühte head tuttavat, kes on seal parameedik. Tänu temale vist aeti hammasrattad kiiremini tööse ja ma sain ainult pool tundi ukse taga passida.
Kabinetis kordus sama, katsuti kõhtu ja arvati, et oleks nüüd tarvis sõita pealinna haiglasse mingitele uuringutele. Arvas, et võib olla pimesool. Kummardasin ette ja taha, tänasin ja sõitsin koju. Kinnitasin, et nii kui hakkab halvem, kutsun kiirabi. Hommikuks oli siiski hulga parem olla. Alles vaid kole nõrkus ja valus kurk.
Kui Aldo eile poodi jalutas, siis jooksis pool küla uurima, et kus on missis ja koju tulles toodi kaasa meni kissis. Mike isegi olevat lubanud mind öösel vajadusel mootorrattaga haiglasse viia:D
Tänu kallitele külalistele saan mina nüüd kõvasti puhata. Aldo tripib nendega ringi ja mina magan kodus. Hiemus kahju muidugi, et neil ilmaga üldse pole vedanud. Nagunii on nii,et Eestisse jõudes on seal soe läinud ja jätkub tavapärane kehv suusailm.

Kartulisalt ja must leib

Täna on siis see suurpäev, kus saabusid esimesed Eesti külalised - Aldo isa ja Ene.
Hommikul kell 9.30 olime ilusti valvelseisangus lennujaamas vastus. Kuna nad ootasid oma kotte jube kaua ja enamus somme olid juba ammu minekut teinud, siis tekkis juba tõsine kahtlus, et äkki neid ei tulegi, õnneks ikka tulid.
Rõõm oli igal juhul suur! Doris on ka juba nii dresseeritud, et ei karda enam kedagi ja võttis nad heal meelel vastu. Ikka uskumatult hea meel on kohata kaasmaalasi ja rääkida eesti keelt.
Peaaegu sama palju rõõmu tõid nad kaasa oma kohvriga. Siin kohal tänan erinevaid esivanemaid, kes meile meie vajalikke asju nendega järgi saatsid.
Elizabeth sai igast joonistamist ja lugemist..., mina tellisin jogurti ja tiramisu raamatu, et äkki saab siinset jogurtit õppida kuidagi huvitavalt kasutama. Veel tõid nad meile HAPUKOORT :)))))) Oh rõõmu! Ja musta leiba ka. Selle auks tegime kohe tomati hapukooore salati ja kartuli salati, Aldo uhas h-koort niisama leiva peale. Nii et kartulisalat musta leivaga on täna menüüs. Täielik delikatess.
Aaa ja kassid said umbes 4 sorti erivevaid vahendeid kirbutõrjeks, näis kas aitavad ka... Tahaks väga loota.
Hetkel viibivad kallid kauged külalised hotellis, mina lähen kell 6 tööle Aldo siis hakkab neid lõbustama. Ja lõppkokkuvõtteks - rääkida on ju niii palju.

Arhipelaagis valitseb endiselt rahu

**Kirjutab Aldo, aga rohkem Marionist**
Nii kui Eesti ilm rekordeid asus lööma, läks meil pilve. Eile sadas vihma ja see oli nii meeldiv! Esimesed hordid turiste meie kõrvalkülla Kamposesse ja pisut ka meie Ormosesse sellest ilmselt rõõmu ei tunne, kuid teatavasti maksavad välismaised kindlustused pilvepäevad kinni. Tore küll.
Viimase kolme nädala jooksul on meid tabanud üks pikk ja kaks lühikest elektrikatkestust. Pikem kestis varahommikust õhtuni, lühemad ca 3-6 tundi, terve "maakond" (ca 4000 inimest) seega valgustamata. Kannatavad ka kõrtsid, kus siiski on olemas keskmised gaasikeetjad (mitte pliidid). Saksa turistid Marioni töökohakõrtsis uurisid viimase lühema õhtuse katkestuse ajal, et kas elektrikud on ka streikima hakanud... Igaks juhuks oleme varunud küünlaid, gaasikeetjat veel mitte. Kuid on lähemas plaanis kuna sellega on ka mõistlik hommikukohvi keeta.
Endast kirjutada palju pole, sest kui olen kodus, hoian lapsi või teen tööd, 14st 18ni on mul justkui vaba aeg. Doris (1,4) räägib omas pudikeeles raevukalt asju, pannes kõikide sõnade lõppu -di (näiteks kukkudi kui maha kukub). Ütleb tsauu ja aitäh. Elizabeth (5,10) astub samme iseseisvaks eluks. Kui siia tulles küsis enne vanniminekut, et kas riided peab ikka ära võtma, siis nüüd teda kodus enne kella 21 eriti ei näe. Lõunale sageli ei jõua. Lisaks naabri-Marjaanale on siginenud teised tüdrukud, ka naabri Orfeasega mängitakse jalgpalli. (Lõin ainult ühe punkti, ütles ta eile mitte väga kurvalt).

Loodus vohab kõikjal, ikkagi mai mesjats. Miks Samos on oluliselt rohelisem kui enamus Kreeka saari? Sest kahes kõrgemas ja massiivsemas mäes on vesi, mis ojadena toidab suuremat osa saarest. Otsin raamatut Kreeka taimestiku ja maitsetaimede kohta (viimane kindlasti olemas), oleks hea teada lõpuks ka, mille keskel sa elad. Kuigi 85 % puudest on ümberringi oliivipuud, küpresse on lõunapool vähe, keskel ja põhjas rohkem. Aga on veel metsik hulk lilli ja herbste.
PS! Tegin midagi sellist, mida vaevalt Eestis uskunud oleksin. Kamposest edasi km elab suure osa aastast hollandlane Aaldert, kes on (jätkan ingl. k): zen body-wellness treener (programm sisaldab: physical fitness, relaxation, souplesse, vital energy). No mõtlesin et lapsekäru lükkamise ja lokaalis jalasirutamise vahel võiks teha ka midagi muud keha harivat. Praegu tunnen, et zeni meest minust vast küll ei saa, aga mu paiguti haigele seljale mõjub see hästi. Aaldert on väga meeldiv keskealine mees, rahuliku ja sugugi mitte segase filisoofilise pealetungiva juraga. Juunis sõidab korraks Samoselt Itaaliasse veteranide karate MMile. Kirjutan temast kunagi veel, ka Marioniga on tal väga hea klapp, kui Aaldert käib Maria juures oma rohelist teed joomas ja lobisemas. Ta mult tunni eest raha ei võta, teeb paralleelselt kõrval harjutusi ja näitab ette.
HAA! Turiste teadupärast napib. Maria käsutas eile Manolise ja Marioni Estiatorio lauda kliente mängima, et hõre jalutav tänaval mööduv rahvas näeks, et siingi elu käib. Mängisid 4 tundi kliente ja klatsisid külaelu, aga villa oli vähe. Sisukas tööpäev niisiis. Tegelik hooaeg peaks kalendaarselt algama tänasest ehk 15. maist.
FOTOD: Ülemisel pildil Samose väike vend Samiopoula. Inimesi seal ei ela, on vaid üks kirik. Alumisel fotol Karlovassi sadam pildistatud mullu lahkudes laevalt. Näha on roheline Samos oktoobrikuus, mäe otsas asub kirik.

Suits Samose kohal

Inimeste kursishoidmine siinse eluga on jälle pisut soiku jäänud. Peamiselt kuna kuumus võtab igasuguse mõtte ja kõnevõime, teeb loiuks ja laisaks. Viimased nädal aega umbes on iga päev üle 30 kraadi sooja. Täna oli keegi kuskil näinud kraadiklaasi, mis näitas 35. Isegi kreegid ise istuvad juhmide nägudega ja ütlevad, et nüüd on aeg ujumas käima hakata. Ise nad küll veel ei lähe, aga ei vaata lihtsalt enam viltu nende peale, kes seda teevad. Mina ikkagi veel ei käi. Vahepeal natuke, aga iga kord leidsin tõestust sellele, et pole veel piisavalt hea. Otsustasin hoopis iga päev jäätist sööma hakata. Eelkõige kuna Pizzerias võeti kapist välja eriti head jäätist tootev aparaat. Kehakaalule see ei ole mõjunud, keegi hoopis eile ütles, et olen alla võtnud. Tõenäoliselt on see seepärast, et siin ei taha väga tugevat ja rasvast süüa. Samas on müsteerium, et miks kõigil kreeka naistel on jube suur tagumikkkkk??? Sel teemal olen ma olnud sunnitud diskuteerima kõigi meie resto püsikatega, kes iga päev meil tänava ääres istuvad ja igapäevast veini või teed joovad. Vastust pole leidnud...Kummaline, sest süües enamasti kala ja juurikaid võiksid nad kõik modellimõttu olla ju. Üks päev küsisin Mike'lt, et kuidas on võimalik, et kreeklased on Euroopa pikima elueaga inimesed. Olin seda kuskilt varem lugenud, aga peale seda, kui külastasime üks päev naaberküla surnuaeda, sai selgeks, et tegu pole liialdusega. Kõik inimesed olid elanud üle 80ne ja enamasti isegi üle 90. Arvestades, palju nad suitsetavad, siis on see hämmastav. Oliiviõli ja väga head juurviljad, eriti tomat ning õhk ilmselt...kõik kokku.
Mike arvas, et tegu on just sellega, et süüakse palju värsket ja kala.
Mis puutub suitsetamisse, siis see hakkab juba muutuma suureks probleemiks. Igal pool, kus ma olen, on konihais. Tööl ei saa jakki ka nagisse panna, kohe on konikas küljes. Tööl köögis on nii, et Maria, kes on nii kokk kui omanik, omab seal kolme tuhatoosi umbes 10 ruutmeetrise liikumisala peal. Üks on laual, kus ta paneb toidud taldrikule, hakib ja küpsetab. Teine sellest kahe meetri kaugusel, kus kohvi teeme ja siis kolmas sellest taas kahe meetri kaugusel jäämasina peal. Sealt edasi juba restoruumides kohe esimese laua peal ja edasi kõigi sees olevate nelja laua peal. Iga päev, kui kell kuus tööle tulen, on need konidest pungil ja näevad välja nagu siilid. Tihti unustavad nad suitsu tuhatoosi põlema ja siis see vindub seal vähemalt kümme minutit, kuni kustub. Aegajat on Marial köögilaual olevas tuhatoosis korraga kaks põlevat suitsu, sest olles tuhatoosist meetri kaugesel läheb meelest, et üks juba põleb ja paneb teise veel.
Nädalavahetusel käisin väljas. Üsna mitut kohta sai külastatud. Vahepeal kolme inimesega vesteldes pidin otsad andma, sest kõik kolm mu ümber ringis tossasid ketti. Kohalik ööklubi Bidhari on nii tossune, et tuleb käsikaudu liikuda. No ja loomulikult on igal baarmenil koni suus. Isegi meie külapoes on letil konidest pungil tuhatoos. Tean Ormoses kaht inimest, kes ei suitseta, ülejäänud teevad vähemalt 50 suitsu päevas. Õnneks on neile välja mõeldud 25 suitsuga pakid. Nad ise ei tule muidugi selle pealegi, et see võiks kedagi segada.
Naabrimeees käis üks päev meil aitamas kodus elektritööd teha. Sadas sisse koni peas. Ma jooksin aknaid avama ja ruhatoosi viima. Vaatasin õudusega kuidas ta koni Dorise pea kohal hoiab, pikk tuhalont rippumas. Seega pole sest EU suitsuseadusest siin midagi kuuldud. Ainus koht, kus seda Kreekas järgitakse on McDonalds. Seega suitsetasid nad varem ka seal...
Aga on märgata progressi. Mike vahetas sigarettide suitsetamise suitsukeeramise vastu. Esiteks, et need lihtsalt tuhatoosis ei kärssaks kuna ta ise jookseb klientide vahet, teiseks ehk saab nii ka pisut tõmbamist piirata.
****
Pühapäeval saabub Aldo isa. Palusime võtta poest kaasa paki 20 % hapukoort ja ühe Eesti õlle Mike'ile. Musta leiba ei tahagi eriti. Õnneks on ka auto nüüd enam-vähem korras, nii saab mõõda saart ringi sõita. Isegi loodaks jõuda mõnda kohta, mis on käimata-avastamata, eriti saare idaosas.

Kõik läheb mööda

Loomulikult oleme kõik lugenud uudiseid selle kohta, mis sünnib Ateenas. Iga süütu inimese surm on alati kahetsusväärne ja ka meil siin ei teeni mässajad pealinnas mingisugust empaatiat. Meeleavaldajad olgu, aga miks visata pommi panka, kus töötavad tavalised süütud teenistujad, sealhulgas hukkus lapseootel naine? Kokku niisiis neli inimest.
Ateena on Ateena ja sealne sotsiaalne ja rahvuslik koostis on ka pisut teine. Noored töötud, vihale aetud pensionärid, narkarid, padukommunaarid - see sümbioos annab päris tuleohtliku lõpplahenduse. Nagu näha. Üks hullemaid fakte on võibolla see, et 40-45 % inimestest elabki Ateenas. Kuidas see võimalik on, et kõigil oleks seal hea olla, et kõigil oleks töö ja kodu?
*****
Dimitrios, pizzakoopa Mike'i isa ütles, et kreeklased on kannatajad: "Me oleme harjunud palju enamagagi. Kõige halvem saab olla see, et meiesugused pisikesed ettevõtjad peame kinni taguma nomenklatuuri haaremi ja jõudeelu. Aga me jääme ellu! (We will survive!)." Teisalt ütles Dimitri, et euro kaotamine praegusel hetkel poleks kellelegi enam hea, eurot lihtsalt poleks pidanud kunagi Kreekasse tulemagi.
Aga kuulan nüüd Nautilius Pompilust edasi. Naudin seda hetke päevast, mil muu pere veel magab)) Titanik plõvjot.
PS! Lisa kell 9.36: kuulates Antsu ja tsiteerides teda (Toomas Saarepera onu Lasnamäe köögis aastal 69 kokku keevitatud biit):
"Kui sina mängiks parem pilli või kannaks armsamale lilli. Ei suuda seda sina/vaid vastikuna elad..."
Aldo

Tööpost&patuurgas

Lisan ka pildid küla peatänavast ja minu töökohast.

Balose salarand ja muud nipid

Veel tahtsin kirjutada paarist asjast, mis eriti huvitav ja meeldib.
Leidsime eriti meeldiva privaatse ranna. Pikkust umbes 100-150 meetrit ja alati tühi. Ranna ühes servas on sünge koobas, kuhu saab sisse nii kuiva jalaga, kui ka mere poolt sisse ujuda. Panen ka pildi:


See Balose kõrval Mandalidas asuv rand on täielik lemmikkoht. Nii ilus, sinine ja kaunis. Sees kajab mõnusalt lainete loksumine... Sellest ei tüdine küll kunagi ära. Mike juhatas mu sinna. Rääkis veel, et kui mööda kaldaäärt, mis ääristaud kõrge kaljuseinaga, umbes 10 minutit edasi ujuda, siis jõuab kohta, mida nad kutsuvad ahjuks. See on ka koobas, kuhu saab sisse ujuda. Seest pime, aga lõpus on väike plats kus puhata ja siis tagasi ujuda. No ma arvan ma ei lähe seda otsima:D

*****

Teine asi, mis meid siin suuresti üllatas, oli naabrimehe "suitsuahi". Juba siia tulles nägime, et meie kodu lähedal, naabrite maa peal, suure tee ääres on ümmargune puuriit. Ükspäev oli see ümbritsetud kividega, kaetud mullaga ja suitses. Uurisin päris umbkeelselt Marcoselt, et mis värk on. Seletas käte ja jalgadega, et tal seal liha sees ja et läheb veel umbes nii 3-5 päeva. Et hakkab mingeid auke sinna sisse tegema eri kohtadesse jne.
Me Aldoga vaatasime seda terve nädala suu ammuli ja käisime iga nurga alt pildistamas ja vinnutatud liha lõhna nuusutamas. Kahjuks me selle maitsest osa ei saanudki. Küll sai aga Aldo osa naabrite lambast, kes oli vardasse aetud 1. mail, aga see on juba muu stoori.
Igal juhul nägi see mullaahi välja nii:

5. mai, Hollandi iseseisvuspäev

Tere!

Ma olen ikka õhtuks juba täitsa küpse ja mõte ei liigu üldse.
Eelkõige tahtsin vist jagada infot selle kohta, et meil oli täna juba üsna varakult 29 kraadi sooja. Ei tundunudki väga tappev, kuigi ega tuul ka väga ei liikunud. Hommikul vedelesime rannas kolm tundi ja õhtul olin neli tundi tööl. Enamvähem sellises tempos jätkub ilmselt terve kuu. Kui vaja hommikuti ka tööl käima hakata, siis on fun läbi:(((
Üritasin täna kohalikelt mingit infot Kreeka rahutuste kohta välja pigistada. Üldse ei õnnestunud. Kedagi see teema ei huvitanud ja kõik vastasid ainult paari sõnaga, et jah, et ikka väga halb ja et mingi pomm plahvatas ... aga no kuidas endal läheb? Ja kus Doris on? Ja üldse, mis piima laps joob? Ja sellele järgnes pikk moraal teemal, mis piima lapsele anda ja et kohe homme läheb keegi Karlovassi ja toob sealt Dorisele õiget piima, mis pole E-dest pungil jne. Eile toppis keegi pihku 10 euri ja käskis lapsele midagi osta, täna andis minu restopidaja lastele koju kaasa umbes 12 väga värsket muna. Seega lapsed toovad meile siin hästi sisse:D.
Aldo on terve päeva tööd rabanud ja näeb hoolimata pikast päevitamisest ja tervislikest eluviisidest kahvatu välja. Vaja teha artikkel Ekspressi, mida peaks sealt lugeda saama 9ndal ja veel vaja koguda mõtteid natuke, sest KUKU raadio soovis homme väikest intervjuuud. Ma ise mõtlen, et huvitav, kaua see teema üldse rahvale mingit pinget pakub...paistab.
Nüüd siis hakkan pilte lappama,et miskit ka üles panna siia. Kuna suhtleme palju hollandlastega, siis ilmnes ka nende jaoks täna uudisena, et käes on nende suur püha.

Marion

Dobrii uutroo, Aldo!!

Teated minu surmast või teatavat laadi hangumisest on siiski enneaegsed. Kirjutamise energia on veidike mujale suunatud vahepeal: lõpetasin suusaliidu bülletääni ja samas sain sisulise kokkuleppe ühe kirjastusega Samose raamatu asjus. Seega tuleb jaht!! Peab ainult kõvasti ajukest ragistama, kuidas Samose eepost parimal moel vormistada; et see laiali ei valguks ja omaks mingit telge.
See selleks. Vahepeal on kätte jõudnud suur suvi. Kell üheksa hommikul ujuma jne. Hollandi paar tõi Mia-Mai hommikul siia ja suundus põhjaranniku kaunitesse mägiküladesse (Manolates jmt). Peaks ka mõnipäev oma lapsed kuhugi hoiule viima, saaks ka tripid lõdvemaks lasta. Aga üllatavalt sümpaatne eesti daam on tõesti see "hollandlanna". Me pole kaugeltki igatsenud eestlaste järgi, aga kõnealune juhtum osutus meeldivaks erandiks.

*****
Kuu aja pärast peaks tomatid valmis olema, sidrun hakkab vist varem saama. Apelsin ei kanna ikka. Kartulimeri maja taga on kuidagi lopsakaks läinud ja morn perepooeg pole rohimisel ülesannete kõrgusel olnud. Ise ootan siiski kõige rohkem seda varasügist aega, mil granaatõun valmib, siis saab head mahla.
Last but not least! Juba kaks kohalikku meest on mind paadiga kalale kutsunud. Start kell 1-2 öösel, tagasi hommikul. See saab siis olema minu esimene kalalkäik kui lapsepõlve tiigikaldal urgitsemine välja arvata. Teisipäeva õhtul kella kuue paiku lasime Manolise (M. tööandja) paadi viimaks merre, miskipärast sattusin mina olema see tuuker, kes laevanina alla pakke pikkis. Rahvast oli palju, kõigil olid omad ettepanekud ja möllu jätkus; ise olin kõrini vees, hea et paat peale ei vajunud. Mage lõpp olnuks, või noh mis, on hullemaid.
Teine kalale kutsujatest - Stavros, on vana laevakapten, kel omal ajal oli "Eesti" pruut - Marusja. See on lõbus lugu, räägin teinekord. Igatahes sai kapten kõvasti võtta Maruska käest, igas mõttes. Stavro mäletas ka Mündi baari ja Vana Tallinnat shampusega (oo ei!). Karjub kaugelt tänavalt uhkelt iga päev: Dobrii veetsher, Aldo!
NB! Marion! Pane pilte blogisse palun!

Miskipärast on nii, et pere kirjamees ei tõsta üldse viimasel ajal kätt, et siia kirjutada. Ilmselt on selles süüdi eelkõige ikka töö-töö-töö.
Minul läheb ka tööl häsi. Samas ei saaks muidugi öelda, et mulle see kohutavalt meeldib, aga see on hea moodus keele õppimiseks. Ükskõik siis millise... Samuti saab hea ülevaate külaelust, inimestest jne.
Resto omanikud räägivad muga põhimõtteliselt ainult kreeka keeles. Mida rohkem ma õpin, seda keerulisem tundub. Nii on vist iga asjaga.

Nädala üllatus on see, et leidsime oma külast eestlased. Pidin pikali kukkuma. Tegemist tegelikult Hollandis elava paariga, kellest siis üks eestlane. Igal juhul kutsusime nad külla ja ajasime kohe mõnuga mitu tundi juttu. Väga mõnus vaheldus! Eesti keeles suhtlemisest oli siiski puudus. Ilmselt sisustame nende aega veel kuni reedeni.

Kuna ma olen täitsa väsinud,siis mõte ei jookse üldse. Loodan et Aldo võtab end kokku ja kirjutab midagi huvitavat lähipäevil.

Marion