Leidsime eriti meeldiva privaatse ranna. Pikkust umbes 100-150 meetrit ja alati tühi. Ranna ühes servas on sünge koobas, kuhu saab sisse nii kuiva jalaga, kui ka mere poolt sisse ujuda. Panen ka pildi:
See Balose kõrval Mandalidas asuv rand on täielik lemmikkoht. Nii ilus, sinine ja kaunis. Sees kajab mõnusalt lainete loksumine... Sellest ei tüdine küll kunagi ära. Mike juhatas mu sinna. Rääkis veel, et kui mööda kaldaäärt, mis ääristaud kõrge kaljuseinaga, umbes 10 minutit edasi ujuda, siis jõuab kohta, mida nad kutsuvad ahjuks. See on ka koobas, kuhu saab sisse ujuda. Seest pime, aga lõpus on väike plats kus puhata ja siis tagasi ujuda. No ma arvan ma ei lähe seda otsima:D
*****
Teine asi, mis meid siin suuresti üllatas, oli naabrimehe "suitsuahi". Juba siia tulles nägime, et meie kodu lähedal, naabrite maa peal, suure tee ääres on ümmargune puuriit. Ükspäev oli see ümbritsetud kividega, kaetud mullaga ja suitses. Uurisin päris umbkeelselt Marcoselt, et mis värk on. Seletas käte ja jalgadega, et tal seal liha sees ja et läheb veel umbes nii 3-5 päeva. Et hakkab mingeid auke sinna sisse tegema eri kohtadesse jne.
Me Aldoga vaatasime seda terve nädala suu ammuli ja käisime iga nurga alt pildistamas ja vinnutatud liha lõhna nuusutamas. Kahjuks me selle maitsest osa ei saanudki. Küll sai aga Aldo osa naabrite lambast, kes oli vardasse aetud 1. mail, aga see on juba muu stoori.
Igal juhul nägi see mullaahi välja nii:
No comments:
Post a Comment