Tere üle pika aja...
Koos kuumaga on saabunud niiskus ja mina näiteks pean kasutama märga pearätti või kraani iga 10 minuti takka. Kassid magavad ühes asendis päev läbi, aeg-ajalt torgin Fredi - et kas on ikka elus. Kusagi 9-10 paiku õhtul ta elavneb ja läheb ööseks õue. Pisikesed õuekassid, kes pole veel ema tissi otsast lahtigi saanud, tassivad terrassile rotte. Noorelt õpitud.
Erika saabus meile esmaspäeval ja sestap on naispere enamasti kas sõidus või õhtustel pidustustel. Mulle jäävad koduse toiminud ja kuna köögikraan loobus koostööst, siis kõige "meeldivam" osa sellest on väliskraani juurde nõusid tassida ja voolikuga pesta. Ning et kuu alguses uude kohta kolime, ei hakka meie siia uut kraani ostma.
Kuna eile sõitsid naised maha üksjagu kilomeetreid, bensiini ootamatult (nagu lumi saabub Tallinna!) tänaseks enam ei jätkunud. Rannast tagasiteel, mingil kruusasel ja äkilise kurviga tõusul jäi auto lihtsalt seisma. Kuna kalle oli tugevasti tahapoole, siis küllap oli viimane tilk benssu paagi teise otsa vajunud...
Mina võtsin Dorise kaenlasse (sest tal oli uneaaeg), ronisin suure tee peale ja hakkasin kätt tõstma - koju 4-5 km. Kolm turisti kimas mööda, noor Kreeka paar pidas kinni. Tegelikult saime vastastikku kasulikud olla, nad viskasid mind treppi, andsid lapsele juua, mina rääkisin neile Ormosest, Votsalakiast, Psili Ammosest ja nende paikade söögi- ja ujumiskohtadest. Nemad ise olid mandrilt Halkist ja vist esimest korda Samosel.
Naispere kõrval peatus aga kreeklastest vanem paar ATVga ning pakkus abi. Nemad sõitsid lähimasse bensiinijaama ja tõid mingi anumaga 3 liitrit. See aga ei osutunud piisavaks... Hääled võttis sisse, aga mäest üles ei nühkinud. Nii hakkasid nad: Maarja, Marion, Erika, naabriplika Mariaana ning koer Rosa mööda teed tulema.
Naabrimehe poja Theologose saatsin koju jõudes poole söögi pealt tüdrukutele järele, pool tundi tagasi tuli ta veel küsima, et äkki peaks minema nüüd bensukanistriga seda autot üles hiivama. Nii nad nüüd läksidki. Eks siis näis. Kreeklased ikka aitavad. Vast ehk Marion kirjutab kah asjast midagi juurde.
Muidu tahtsime ilma lasteta minna lõuna ajal hoopis Lekatisesse korralisele kreeka lõunale, aga elu teeb korrektiive. Peab makaronidega leppima...
Friday, July 23, 2010
Saturday, July 10, 2010
Fourni ning George'i katsumused
Kesksuvi hakkab lähenema, kuid kõige suurem kuumalaine tabas meid vististi juuni algupoole. St et siis oli sooja pidevalt 35-40, nüüd 30-35. Samas on paiguti praegu nii kõva tuul, et takistab liikumist.
Marioni sünnipäeva järelvaatusena kutsus Hollandi Aaldert meid Fournile, paljudest väikestest saartest koosnevasse mereasumisse Ikaria taga - kaks tundi sõitu väikese mootorlaevaga. Reisu parim osa oli tagasisõit, sest kui tuul pärastlõunal taas tõusis, lendasid lained üle välisteki ning valgete nägudega turistid valgusid siseruumidesse. Seal aga kõigutas umbses ruumis samamoodi. Marionile olukord ei meeldinud. Me jõime Austria George'iga sees rahulikult Fourni koduveini, mille tarbimine sel alusel oli rangelt keelatud.
Lisan vahepala vestlusest George'i ja pootsmani vahel:
Et siis laevas oli joomine ja suitsetamise keelatud ja seda eriti siseruumides, ilmus George' kõrvale kohe peale veini topsi valamist keegi kreeka onu ja suht tõsise ilmega lausus tähelepanu võitmiseks Georgele "Ella!"
Edasine nägi välja umbes nii, et George vaatas vanameest ja küsis ehmatanult
G:"Are you ze capten?"
P:"No"
G:" Good, zen ze capten is upstears driveing."
Kodanik pootsman leebus kohe ja sai aru, et tegu on igati heatujulise seltskonnaga. Vestlus jatkus, et kust George pärit on. George vastas: "From Afganistan." Jutt jätkus veel teemal, et kas George on Talibanist või ei ja kas Osama on ta vend või ei.... See et siseruumis suitsetada ja juua ei tohi, unustati sujuvalt ära:))).
Fourni ise on oluliselt kivisem saarestik, aga kena koht siiski. Paistab veelgi arhailisem, vähemtsiviliseeritud muidugi. Omab siiski sadamat ka suurte laevade peatumiseks, korralikku rannapromenaadi liivarannaga ja kaluripaatidega. Vesi on väga soolane! On ka üks nö peatänav, mis suundub risti kõrgemale sisemaale mägede poole. Rannaaäärsete restoranide omanikud paistsid aga tõsiselt meeleheitel, kui laeva saabumisel jooksid elavate krabide ja vähkidega meile järgi. Otsisime lõunasöögiks hiljem siiski väiksematelt tänavatel rahulikuma koha.
Pole ammu niipalju naernud kui toopäev. Samas täitis kogu päeva äge vaidlus, kes maksab. Peaaegu pidi Aaldert vägivaldseks muutuma Austria George'i suhtes (olimegi neljakesi pluss Doris), kes tahtis igal pool maksta. Tal oli selleks ka kaalukas argument: "Pärastlõunaks on ennustatud tormi ja kui laev põhja läheb, siis läheb raha koos meiega." Kuna mul ei lastud maksta üheski kohas, ostisin salaja kondiitriärist George'ile laevateekonnaks kaasa 1,5 L veini.
Kindlasti pakub Fourni palju huvitavamat, kui suudan kirjledada. Autot me kuuetunniseks kohalolekuks ei üürinud, pelaegi on siin saari kümneid. Saarte vahel liiguvad keskmised mootoralused kaubaga. Puid kohati nagu on ja ei ole ka, osad saared paistsid aga täiesti kivised. Mõni saar oli ehk vaid 300 m2 suur. Aaldert arvas, et kuna Kreeka riik praegusel kriisiajal saari peab müüma hakkama, võiks see maksta umbes kakssada eurot. Kui Samosel on majade värvimisel kasutatud viit-kuut värvi, siis Fournil paistsid peaaegu kõik klassikaliselt sini-valged. Elanikke pidi siin George'i andmeil olema 1200 ringis.
Üldiselt ma arvan, et see võis jääda George'i vimaseks laevareisiks. Aaldert oli talle öelnud, et trip kestab vaevalt tund, läks vist 2.15. Georg maandus vihasena ning käte värisedes laeva maabudes esimesse trahterisse ja ning nõudis ena kupa - krasi kokkini, meie võtsime kes mida. Ning kõik said oma kohvi, õlle ja isegi tee enne kätte kui George oma punaveini... Oli vast vaatepilt, George'i nägu!
Enne seda oli George Ormoses küsinud ka Marialt, et kaua võiks kesta laevaretk Patmosele, ta pole seal käinud. Maria kiire vastus oli tund. Mnjah. Möödunud sügisel kulus meil Patmoselt Samosele jõudmiseks üle kolme ja poole tunni. Usun, et edaspidi piirdub George lennukiga kord aastas oma kodulinna Linzi külastamisega. Et käia hambaarstil ja süüa wursti.
Ka Aaldertilt nõudis veidi rahunenud George aru tema pakutud tunni kohta. "Aga kui ma oleks öelnud sulle, et kaks tundi, sa poleks ju tulnud...". Leidsime siiski 10 minuti pärast jalahaigele austerlasele päris kreeka joogimaja ja läksime lühikesele jalutuskäigule ses eht-kreekapärases külas, kus oma üllatuseks nägime vähemalt 20 öömajapakkujat.
George pole külastanud ühtegi teist Kreeka saart. Elektrik läks pensionile, ostis otsereisi (ainult lennu) Samosele, võttis lennujaamast takso ja palus end sõidutada allpool saart esimesse normaalsesse kohta, kus saaks magada. Taksojuht sõidutas ta all rannikul põhimõtteliselt kõige kaugemasse kohta, kus saab öömaja. Ehk oligi see George'i õnn, sest ma ei suudaks teda ette kujutada turistidest pungil Pythagorios ega Ireonis. Siis elas ta esimesed paar nädalat Pantheonis, seejärel tutvus kohalikega ja leidis endale 300 euroga kuuetoalise maja vaikses Ormose sadama peatänaval poe kõrval. Maria juurde on tal haige puusaga koobata täpselt 78 meetrit.
Marioni sünnipäeva järelvaatusena kutsus Hollandi Aaldert meid Fournile, paljudest väikestest saartest koosnevasse mereasumisse Ikaria taga - kaks tundi sõitu väikese mootorlaevaga. Reisu parim osa oli tagasisõit, sest kui tuul pärastlõunal taas tõusis, lendasid lained üle välisteki ning valgete nägudega turistid valgusid siseruumidesse. Seal aga kõigutas umbses ruumis samamoodi. Marionile olukord ei meeldinud. Me jõime Austria George'iga sees rahulikult Fourni koduveini, mille tarbimine sel alusel oli rangelt keelatud.
Lisan vahepala vestlusest George'i ja pootsmani vahel:
Et siis laevas oli joomine ja suitsetamise keelatud ja seda eriti siseruumides, ilmus George' kõrvale kohe peale veini topsi valamist keegi kreeka onu ja suht tõsise ilmega lausus tähelepanu võitmiseks Georgele "Ella!"
Edasine nägi välja umbes nii, et George vaatas vanameest ja küsis ehmatanult
G:"Are you ze capten?"
P:"No"
G:" Good, zen ze capten is upstears driveing."
Kodanik pootsman leebus kohe ja sai aru, et tegu on igati heatujulise seltskonnaga. Vestlus jatkus, et kust George pärit on. George vastas: "From Afganistan." Jutt jätkus veel teemal, et kas George on Talibanist või ei ja kas Osama on ta vend või ei.... See et siseruumis suitsetada ja juua ei tohi, unustati sujuvalt ära:))).
Fourni ise on oluliselt kivisem saarestik, aga kena koht siiski. Paistab veelgi arhailisem, vähemtsiviliseeritud muidugi. Omab siiski sadamat ka suurte laevade peatumiseks, korralikku rannapromenaadi liivarannaga ja kaluripaatidega. Vesi on väga soolane! On ka üks nö peatänav, mis suundub risti kõrgemale sisemaale mägede poole. Rannaaäärsete restoranide omanikud paistsid aga tõsiselt meeleheitel, kui laeva saabumisel jooksid elavate krabide ja vähkidega meile järgi. Otsisime lõunasöögiks hiljem siiski väiksematelt tänavatel rahulikuma koha.
Pole ammu niipalju naernud kui toopäev. Samas täitis kogu päeva äge vaidlus, kes maksab. Peaaegu pidi Aaldert vägivaldseks muutuma Austria George'i suhtes (olimegi neljakesi pluss Doris), kes tahtis igal pool maksta. Tal oli selleks ka kaalukas argument: "Pärastlõunaks on ennustatud tormi ja kui laev põhja läheb, siis läheb raha koos meiega." Kuna mul ei lastud maksta üheski kohas, ostisin salaja kondiitriärist George'ile laevateekonnaks kaasa 1,5 L veini.
Kindlasti pakub Fourni palju huvitavamat, kui suudan kirjledada. Autot me kuuetunniseks kohalolekuks ei üürinud, pelaegi on siin saari kümneid. Saarte vahel liiguvad keskmised mootoralused kaubaga. Puid kohati nagu on ja ei ole ka, osad saared paistsid aga täiesti kivised. Mõni saar oli ehk vaid 300 m2 suur. Aaldert arvas, et kuna Kreeka riik praegusel kriisiajal saari peab müüma hakkama, võiks see maksta umbes kakssada eurot. Kui Samosel on majade värvimisel kasutatud viit-kuut värvi, siis Fournil paistsid peaaegu kõik klassikaliselt sini-valged. Elanikke pidi siin George'i andmeil olema 1200 ringis.
Üldiselt ma arvan, et see võis jääda George'i vimaseks laevareisiks. Aaldert oli talle öelnud, et trip kestab vaevalt tund, läks vist 2.15. Georg maandus vihasena ning käte värisedes laeva maabudes esimesse trahterisse ja ning nõudis ena kupa - krasi kokkini, meie võtsime kes mida. Ning kõik said oma kohvi, õlle ja isegi tee enne kätte kui George oma punaveini... Oli vast vaatepilt, George'i nägu!
Enne seda oli George Ormoses küsinud ka Marialt, et kaua võiks kesta laevaretk Patmosele, ta pole seal käinud. Maria kiire vastus oli tund. Mnjah. Möödunud sügisel kulus meil Patmoselt Samosele jõudmiseks üle kolme ja poole tunni. Usun, et edaspidi piirdub George lennukiga kord aastas oma kodulinna Linzi külastamisega. Et käia hambaarstil ja süüa wursti.
Ka Aaldertilt nõudis veidi rahunenud George aru tema pakutud tunni kohta. "Aga kui ma oleks öelnud sulle, et kaks tundi, sa poleks ju tulnud...". Leidsime siiski 10 minuti pärast jalahaigele austerlasele päris kreeka joogimaja ja läksime lühikesele jalutuskäigule ses eht-kreekapärases külas, kus oma üllatuseks nägime vähemalt 20 öömajapakkujat.
George pole külastanud ühtegi teist Kreeka saart. Elektrik läks pensionile, ostis otsereisi (ainult lennu) Samosele, võttis lennujaamast takso ja palus end sõidutada allpool saart esimesse normaalsesse kohta, kus saaks magada. Taksojuht sõidutas ta all rannikul põhimõtteliselt kõige kaugemasse kohta, kus saab öömaja. Ehk oligi see George'i õnn, sest ma ei suudaks teda ette kujutada turistidest pungil Pythagorios ega Ireonis. Siis elas ta esimesed paar nädalat Pantheonis, seejärel tutvus kohalikega ja leidis endale 300 euroga kuuetoalise maja vaikses Ormose sadama peatänaval poe kõrval. Maria juurde on tal haige puusaga koobata täpselt 78 meetrit.
Tuulest viidud ja maast leitud
Millalgi ammu maikuus käisime taga Velanidia pool kivide peal ujumas. Kuna ujumispükse polnud jalas, võtsin lühikeste pükste taskust kaasas olnud 15 eurot ning sendid, panin pooliku õllepurgi alla ja läksin lainetesse.
Oli tuuline ilm, nagu siin sageli ja veest tulles leidsin kivi pealt vaid mõned sendid. Polnud mõtet ka pikalt otsida, need paberrahad võisid olla vabalt teel juba Türgi poole.
Nädal tagasi jalutades sestsamast kohast umbes 500 meetrit eemal, leidsin aga maast kokkukägardatud kümneeurose. Pakkuda polnud kellelegi, raha vedeles keset asfaltteed. Seega olen viie euroga nüüd miinuses. Kui aga arvestada, kuipalju siin maal välja on tehtud, siis ei tohi nii üldse mõelda.
Oli tuuline ilm, nagu siin sageli ja veest tulles leidsin kivi pealt vaid mõned sendid. Polnud mõtet ka pikalt otsida, need paberrahad võisid olla vabalt teel juba Türgi poole.
Nädal tagasi jalutades sestsamast kohast umbes 500 meetrit eemal, leidsin aga maast kokkukägardatud kümneeurose. Pakkuda polnud kellelegi, raha vedeles keset asfaltteed. Seega olen viie euroga nüüd miinuses. Kui aga arvestada, kuipalju siin maal välja on tehtud, siis ei tohi nii üldse mõelda.
Monday, July 5, 2010
Elizabeth ja Doris
Vahelduseks ka lastest ja nende tegemistest.
Elizabeth on suur ja iseseisev. Päevad läbi tormavad Marjaanaga ringi. Hommikul kell 9 klopsib naabriplika juba uksele ja akendele. Õnneks nüüd ainult Elizabethi aknale. Roosa magab õues ja nii ei aja ta meid ka oma haukumisega üles kui kopsimine hommikul algab. Seda, mida nad päevad otsa teevad, ma ei teagi. Hommikuti käime rannas tihti, pealelõunal käivad lapsednaabritega rannas. Õhtuti on meie juures ja kisavad jubedalt ja jooksevad. Aldol olla vahepeal 2 nädalat sellest jurast pea valutanud, aga no keegi ei kuula ka ju mis räägitakse. Pealegi on lõunamaine temperament suht talitsematu asi. Siinkohal tahaks siiski öelda, et tegelikult on Marjaana väga meeldiv ja viisakas laps. Ka on ta õpetanud Kaku kreeka keeles lugema ja natuke ka kirjutama. Kõik oma vanad kooliraamatud ja töövihikud vedas ta igal juhul siia ja nendega tegeletakse. Ilmselt meeldib talle kui suuremale ja targemale tähtis olla ja näidata, kui tark ta on. Tuleb ainult kasuks!
Keeleoskusest veel nii palju, et ega Elizaberh palju pole õppinud. Vahest ma kuulen neid midagi jahumas aga need on ikka üksikud sõnad. Üks õhtu üllatas ta mind sellega, et möödaminnes mainis mingile külaplikale et "orea potilato" mis tähendab ilus jalgratas ja eile kui läksime pitseeriasse jäätist sööma plikadega, siis ta istus jalg üle põlve lauda. Ja kui tuli Mike ja istus maha siis küsis väga küsiva ja tõsise näoga Mikelt "Ti kanis Mike?" mis tähendab, et kuidas läheb. Mike' juures jäätist ostmas käib ta muidugi tihti ja saab hakkama. Ja saia käib ka ostamas ise ja vabatahtlikult. Neid kõiki asju oskab ta ka kreeka keeles küsida. Samuti numbreid umbes 50ni ja mingeid sõnu veel. Samas on vahest tunne, et enne õpib Marianna ära eesti keele. Mingeid sõnu ta igal juhul teab.
Dorisest on ehk isegi rohkem rääkida, sest ta viibib kogu aeg kõrval. On teine igati asjalik ja keerab pahandusi kokku iga päev ja kogu aeg. Küll sööb õues kassidega samast kausist riisi ja konservi, küll kallab kõik veekausid ümber toas ja õues, küll tassib ämbriga vett voodisse ja on kuri kui ei lubata. Siis jälle sööb kassikrõbinaid kassi kausist ja kaabib mulda lillepotist. Poes krabab kohe kuskilt peotäie sokolaadi ja jookseb kiljudes ukse poole. Suure vaevaga need kätte saades ja riiulile pannes on ta muidugi juba uue sülemimi hankinud ja sama kordub. Siis ta muidugi pakub kogu oma varandust kõigile poesviibijatele ja lõpuks ikkagi kiljub veel korra nii kuidas jaksab, sest peab oma asjadest loobuma. Õnneks on kreegid väga lapsesõbralikud ja neid selline asi ei kõiguta.
Doris on igal pool mujal ka väga aktiivne. Siinne elu on teda kõvasti sotsialiseeriud. Kui ta tänaval vankrist välja lasta, siis ta tormab kohe mööda tänavat kuhugi suunas midagi tegema. Karjub kõigile jassu või hällou. Ise kogu aeg seletab midagi ja naerab ja on rõõmus. Mis puutub rääkimist, siis seletab ta midagi pidevalt ja kogu aeg. Ja on selle üle rahul ja naerab ja kiljub jutu keskele. Sõnavara on ka juba väga lai. Ilmselt kuni 100 sõna ja kohati ka paarissõnad. Põhiliselt räägib ta seda, mida näeb: aua on, kiisu on, kiisu tudub jnejne... Samuti oskab ta öelda, kui ta midagi tahab. Näitks küpsist, banaani, kommi, juua, süüa. Vahest kui ei oska nime panna, ütleb lihtsalt "seda" ja näitab käega. Aldot kutsub issiks ikka enamasti aga vahest karjub teisest toast "Aldoooo!!!"
Mis siis veel...aaa no muidugi ujuda meeldib ja rannast lahkume alati suure kisa saatel. Vees ei lase ta end häirida kui vee alla korra kaob või vesi silma läheb. Rassib aga sügavamale ja vehib käte ja jalgadega. Õhtuti kui ma tööl olen, siis Aldo jalutab vahest Dorisega mööda. Siis ta alati krabab käest kinni ja tirib mind 40 meetrit edasi pitseeriasse jäätiseautomaadi ette ja siis kiljub korra kõvasti. Enamasti saab ta jäätise tasuta. Kui jäätis käes, siis pöörab ringi ja rohkem sinna asja pole.
Unega on meil ka kõik OK. Elizabet magab kuskil 11ni ja Doris 10ni. Mõlemad ilusti 12tundi. Lõunal magab Doris 3 tundi. Võtab oma piimapudeli ja luti, hüüab tudumämmi ja jookseb ise voodisse ja viskab pikali.
Elizabeth on suur ja iseseisev. Päevad läbi tormavad Marjaanaga ringi. Hommikul kell 9 klopsib naabriplika juba uksele ja akendele. Õnneks nüüd ainult Elizabethi aknale. Roosa magab õues ja nii ei aja ta meid ka oma haukumisega üles kui kopsimine hommikul algab. Seda, mida nad päevad otsa teevad, ma ei teagi. Hommikuti käime rannas tihti, pealelõunal käivad lapsednaabritega rannas. Õhtuti on meie juures ja kisavad jubedalt ja jooksevad. Aldol olla vahepeal 2 nädalat sellest jurast pea valutanud, aga no keegi ei kuula ka ju mis räägitakse. Pealegi on lõunamaine temperament suht talitsematu asi. Siinkohal tahaks siiski öelda, et tegelikult on Marjaana väga meeldiv ja viisakas laps. Ka on ta õpetanud Kaku kreeka keeles lugema ja natuke ka kirjutama. Kõik oma vanad kooliraamatud ja töövihikud vedas ta igal juhul siia ja nendega tegeletakse. Ilmselt meeldib talle kui suuremale ja targemale tähtis olla ja näidata, kui tark ta on. Tuleb ainult kasuks!
Keeleoskusest veel nii palju, et ega Elizaberh palju pole õppinud. Vahest ma kuulen neid midagi jahumas aga need on ikka üksikud sõnad. Üks õhtu üllatas ta mind sellega, et möödaminnes mainis mingile külaplikale et "orea potilato" mis tähendab ilus jalgratas ja eile kui läksime pitseeriasse jäätist sööma plikadega, siis ta istus jalg üle põlve lauda. Ja kui tuli Mike ja istus maha siis küsis väga küsiva ja tõsise näoga Mikelt "Ti kanis Mike?" mis tähendab, et kuidas läheb. Mike' juures jäätist ostmas käib ta muidugi tihti ja saab hakkama. Ja saia käib ka ostamas ise ja vabatahtlikult. Neid kõiki asju oskab ta ka kreeka keeles küsida. Samuti numbreid umbes 50ni ja mingeid sõnu veel. Samas on vahest tunne, et enne õpib Marianna ära eesti keele. Mingeid sõnu ta igal juhul teab.
Dorisest on ehk isegi rohkem rääkida, sest ta viibib kogu aeg kõrval. On teine igati asjalik ja keerab pahandusi kokku iga päev ja kogu aeg. Küll sööb õues kassidega samast kausist riisi ja konservi, küll kallab kõik veekausid ümber toas ja õues, küll tassib ämbriga vett voodisse ja on kuri kui ei lubata. Siis jälle sööb kassikrõbinaid kassi kausist ja kaabib mulda lillepotist. Poes krabab kohe kuskilt peotäie sokolaadi ja jookseb kiljudes ukse poole. Suure vaevaga need kätte saades ja riiulile pannes on ta muidugi juba uue sülemimi hankinud ja sama kordub. Siis ta muidugi pakub kogu oma varandust kõigile poesviibijatele ja lõpuks ikkagi kiljub veel korra nii kuidas jaksab, sest peab oma asjadest loobuma. Õnneks on kreegid väga lapsesõbralikud ja neid selline asi ei kõiguta.
Doris on igal pool mujal ka väga aktiivne. Siinne elu on teda kõvasti sotsialiseeriud. Kui ta tänaval vankrist välja lasta, siis ta tormab kohe mööda tänavat kuhugi suunas midagi tegema. Karjub kõigile jassu või hällou. Ise kogu aeg seletab midagi ja naerab ja on rõõmus. Mis puutub rääkimist, siis seletab ta midagi pidevalt ja kogu aeg. Ja on selle üle rahul ja naerab ja kiljub jutu keskele. Sõnavara on ka juba väga lai. Ilmselt kuni 100 sõna ja kohati ka paarissõnad. Põhiliselt räägib ta seda, mida näeb: aua on, kiisu on, kiisu tudub jnejne... Samuti oskab ta öelda, kui ta midagi tahab. Näitks küpsist, banaani, kommi, juua, süüa. Vahest kui ei oska nime panna, ütleb lihtsalt "seda" ja näitab käega. Aldot kutsub issiks ikka enamasti aga vahest karjub teisest toast "Aldoooo!!!"
Mis siis veel...aaa no muidugi ujuda meeldib ja rannast lahkume alati suure kisa saatel. Vees ei lase ta end häirida kui vee alla korra kaob või vesi silma läheb. Rassib aga sügavamale ja vehib käte ja jalgadega. Õhtuti kui ma tööl olen, siis Aldo jalutab vahest Dorisega mööda. Siis ta alati krabab käest kinni ja tirib mind 40 meetrit edasi pitseeriasse jäätiseautomaadi ette ja siis kiljub korra kõvasti. Enamasti saab ta jäätise tasuta. Kui jäätis käes, siis pöörab ringi ja rohkem sinna asja pole.
Unega on meil ka kõik OK. Elizabet magab kuskil 11ni ja Doris 10ni. Mõlemad ilusti 12tundi. Lõunal magab Doris 3 tundi. Võtab oma piimapudeli ja luti, hüüab tudumämmi ja jookseb ise voodisse ja viskab pikali.
Subscribe to:
Posts (Atom)