Fourni ning George'i katsumused

Kesksuvi hakkab lähenema, kuid kõige suurem kuumalaine tabas meid vististi juuni algupoole. St et siis oli sooja pidevalt 35-40, nüüd 30-35. Samas on paiguti praegu nii kõva tuul, et takistab liikumist.
Marioni sünnipäeva järelvaatusena kutsus Hollandi Aaldert meid Fournile, paljudest väikestest saartest koosnevasse mereasumisse Ikaria taga - kaks tundi sõitu väikese mootorlaevaga. Reisu parim osa oli tagasisõit, sest kui tuul pärastlõunal taas tõusis, lendasid lained üle välisteki ning valgete nägudega turistid valgusid siseruumidesse. Seal aga kõigutas umbses ruumis samamoodi. Marionile olukord ei meeldinud. Me jõime Austria George'iga sees rahulikult Fourni koduveini, mille tarbimine sel alusel oli rangelt keelatud.
Lisan vahepala vestlusest George'i ja pootsmani vahel:
Et siis laevas oli joomine ja suitsetamise keelatud ja seda eriti siseruumides, ilmus George' kõrvale kohe peale veini topsi valamist keegi kreeka onu ja suht tõsise ilmega lausus tähelepanu võitmiseks Georgele "Ella!"
Edasine nägi välja umbes nii, et George vaatas vanameest ja küsis ehmatanult
G:"Are you ze capten?"
P:"No"
G:" Good, zen ze capten is upstears driveing."
Kodanik pootsman leebus kohe ja sai aru, et tegu on igati heatujulise seltskonnaga. Vestlus jatkus, et kust George pärit on. George vastas: "From Afganistan." Jutt jätkus veel teemal, et kas George on Talibanist või ei ja kas Osama on ta vend või ei.... See et siseruumis suitsetada ja juua ei tohi, unustati sujuvalt ära:))).
Fourni ise on oluliselt kivisem saarestik, aga kena koht siiski. Paistab veelgi arhailisem, vähemtsiviliseeritud muidugi. Omab siiski sadamat ka suurte laevade peatumiseks, korralikku rannapromenaadi liivarannaga ja kaluripaatidega. Vesi on väga soolane! On ka üks nö peatänav, mis suundub risti kõrgemale sisemaale mägede poole. Rannaaäärsete restoranide omanikud paistsid aga tõsiselt meeleheitel, kui laeva saabumisel jooksid elavate krabide ja vähkidega meile järgi. Otsisime lõunasöögiks hiljem siiski väiksematelt tänavatel rahulikuma koha.
Pole ammu niipalju naernud kui toopäev. Samas täitis kogu päeva äge vaidlus, kes maksab. Peaaegu pidi Aaldert vägivaldseks muutuma Austria George'i suhtes (olimegi neljakesi pluss Doris), kes tahtis igal pool maksta. Tal oli selleks ka kaalukas argument: "Pärastlõunaks on ennustatud tormi ja kui laev põhja läheb, siis läheb raha koos meiega." Kuna mul ei lastud maksta üheski kohas, ostisin salaja kondiitriärist George'ile laevateekonnaks kaasa 1,5 L veini.
Kindlasti pakub Fourni palju huvitavamat, kui suudan kirjledada. Autot me kuuetunniseks kohalolekuks ei üürinud, pelaegi on siin saari kümneid. Saarte vahel liiguvad keskmised mootoralused kaubaga. Puid kohati nagu on ja ei ole ka, osad saared paistsid aga täiesti kivised. Mõni saar oli ehk vaid 300 m2 suur. Aaldert arvas, et kuna Kreeka riik praegusel kriisiajal saari peab müüma hakkama, võiks see maksta umbes kakssada eurot. Kui Samosel on majade värvimisel kasutatud viit-kuut värvi, siis Fournil paistsid peaaegu kõik klassikaliselt sini-valged. Elanikke pidi siin George'i andmeil olema 1200 ringis.
Üldiselt ma arvan, et see võis jääda George'i vimaseks laevareisiks. Aaldert oli talle öelnud, et trip kestab vaevalt tund, läks vist 2.15. Georg maandus vihasena ning käte värisedes laeva maabudes esimesse trahterisse ja ning nõudis ena kupa - krasi kokkini, meie võtsime kes mida. Ning kõik said oma kohvi, õlle ja isegi tee enne kätte kui George oma punaveini... Oli vast vaatepilt, George'i nägu!
Enne seda oli George Ormoses küsinud ka Marialt, et kaua võiks kesta laevaretk Patmosele, ta pole seal käinud. Maria kiire vastus oli tund. Mnjah. Möödunud sügisel kulus meil Patmoselt Samosele jõudmiseks üle kolme ja poole tunni. Usun, et edaspidi piirdub George lennukiga kord aastas oma kodulinna Linzi külastamisega. Et käia hambaarstil ja süüa wursti.
Ka Aaldertilt nõudis veidi rahunenud George aru tema pakutud tunni kohta. "Aga kui ma oleks öelnud sulle, et kaks tundi, sa poleks ju tulnud...". Leidsime siiski 10 minuti pärast jalahaigele austerlasele päris kreeka joogimaja ja läksime lühikesele jalutuskäigule ses eht-kreekapärases külas, kus oma üllatuseks nägime vähemalt 20 öömajapakkujat.
George pole külastanud ühtegi teist Kreeka saart. Elektrik läks pensionile, ostis otsereisi (ainult lennu) Samosele, võttis lennujaamast takso ja palus end sõidutada allpool saart esimesse normaalsesse kohta, kus saaks magada. Taksojuht sõidutas ta all rannikul põhimõtteliselt kõige kaugemasse kohta, kus saab öömaja. Ehk oligi see George'i õnn, sest ma ei suudaks teda ette kujutada turistidest pungil Pythagorios ega Ireonis. Siis elas ta esimesed paar nädalat Pantheonis, seejärel tutvus kohalikega ja leidis endale 300 euroga kuuetoalise maja vaikses Ormose sadama peatänaval poe kõrval. Maria juurde on tal haige puusaga koobata täpselt 78 meetrit.