Hommikul oli täielik ideedepuudus, et mis päevaga peale hakata. Viimasel ajal on välja kujunenud igahommikune programm. Enamasti rannas. Kuna mõlemad kehapooled on juba valusaks päevitatud, siis otsustasime jalutuskäigu kasuks. Mõtlesime et käime naaberkülas Kamposes. Sinna on umbes 4 km jalgsi. Meie poolt minnes enamasti allamäge, tagasitulek aga pisut keerulisem. Aldo aga ei virisenud ja rühkis need 500 meetrit koos Dorisega ülesmäge ära. Ma lõikasin kurvides....laiskvorst!
Kampos on selline suur turismiküla, täis suuri ilusaid apartment-hotelle kaunite aedadega. Siia tulles oli kõik ripakil ja räämas, nüüd järsku nii ilus ja korras ja kaunis. Vaatasime suu lahti nagu lollid turistid ja tõdesime, et me oleme ikka uskumatult ilusasse kohta sattunud. Alati ei saa nagu arugi, mis meid kõik ümbritseb ja need eriti maalilised mäed igas ilmakaares on ka nagu niii tavalised, et ei tõmba ülemäära tähelepanu. Täna siis tegime silmad lahti, vaatasime ringi ja õhkasime. Võib julgelt öelda, et kõik ümbritsev on lihtsalt suurepärane.
Tagasitulles otsustasime koduküla pitseerias ühe õlle juua ja natuke Mike'iga jutustada. Loomulikult toodi kellegi poolt Dorisele kohe jäätis ja tähelepanu koondus rõõmust kisendavale Dorkale, kes kõigile tsau ja jassu üürgas.
Kogu see asi tehtud, suundusime kodu suunas, aga no ülejärgmine restoran on minu kodurestoran. Seal pani Maria meid kohe laua taha ja sundis meid koos enda ja Manolisega lõunat sööma. Tal sai just pastitsio valmis... see oli muidugi jube hea. Kokkamise kohapealt saan ma siin head kooli. Maria ei hoia oma retsepte kiivalt omale ja õpetab hea meelega. Ära minnes üritas Aldo ka tagasihoidlikult maksta, aga Manolise näost lugesime välja, et tuleb kähku raha ära peita, Manolis demonstreeris ka oma rusikat.
Ühesõnaga selline eriti mõnus, peaaegu nagu perekondlik lõuna:)
Koju jõudes vedas Marjaana mind kohe oma isa juurde, kes luges mulle pikalt moraali teemal, kuidas Elizabeth sügisel kooli panna ja mis selleks tuleb teha. Laupäeva hommikul st homme kell 8 peaksime minema Marathokamposesse kooli.
Hakka või uskuma, et on tõesti olemas kohti, kus inimesed tahavad olla ilma kasu lõikamata head ja isegi ilma palumata aidata.
Marion
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment