Samal ajal kui Marion maadles loodusjõudude ja kümme aastat vana Fordiga mööda postsotsialistlikku Euroopat, lükkasin kodus lund minagi ja hoidsin lapsi. Sain veel külmagi, sest olin talveriided pisut aegsasti kappidesse tallele pannud. Mõtted olid juba soojad.
Ühesõnaga, 8. märtsi alustasime sõbra ja tema naise ning meie tittedega Lennart Meri airporddi kohvikus. Janek vedas taxfreest igaks juhuks kohale ka ploki Vana Tallinnat, sest kingitusi on alati hea omada. Pealegi, Tallinna pildiga kilu poes ei pakutud. Janek palus pool viis hommikul ka kohvikutädil sama jooki serveerida. Mina lõpetasin Vanaka tarbimise vist juba keskkoolipäevil, las nüüd Kreeka vanamehed proovivad.
* * *
KLMi turistiklassis sai isegi mingit kõrti hommikul, mille vanem tüdruk maandumise tähistamiseks sihtotstarbelisse kotti väljastas. Enamus õigesse kohta! Väike Doris magas vabaks jäänud istmel krõnksus ning oli eluga päris rahul. Lennujaama rõõmsaim hetk oli jalutuskäru saabumine Amsterdami lindilt.
Istusime maha kohvikusse, kus kirjade järgi pakutakse kreekapäraseid roogasid (Village Food), ainult et mitu korda kallima raha eest kui külas. Ka õllehind oli samas kategoorias. Pidime nimelt ootama sõber Joonast Londoni suunalt. Too oli Indias rändamas olles avastanud, et meie Ateena saabumise päeval on London-Ateena pilet väga taskukohane, saabumisel vaid tund vahet. Seega pikendas ta nüüd oma puhkust nädala võrra Samosel.
* * *
Muidugi oli minu/meie mure Marioni hakkamasaamise pärast üpris suur. Teada ju oli et ka ilmselt päris hea juht AAP teab sellest, mis toimub kapoti all enam-vähem sama palju kui minu kaasa. Jäi palvetada kõigi Kreeka pühakute poole ja loota, et Kapotijumal on meie poolel. AAP olevat Poolas öelnud, et nemad küll kohale ei jõua...)))
Tujul me sest hoolimata väga langeda ei lasknud. Laev sõitis 9tundi nagu ikka, Janek paistis sellest natuke tusane, Joonas oli pigem veits unine. Janeki rase naine hoidis madalat profiili, lapsed püsisid tublid. Vaatasime üle öised sadamad Syrosel, Parosel, Mykonosel ja Ikarial (või magasin ma juba siis?) ning ärkasime imekombel õiges sadamas. Samosel on nimelt kaks sadamat, esimene on Karlovassi, teine lõpp-peatus Vathi (ka Samos). Karlovassist on meie elamiseni 20, Vathist ca 50 km. Seega -oluline vahe.
Tuleb tõdeda, et laeva saabumine Samosele on ajastatud võibolla mingeid graafikuid silmas pidades normaalselt (kell 3.30 öösel), kuid mitte inimeste huvisid silmas pidades. Taksod seisid siiski truult sadamas. Manolis, kes on Vivi abikaasa, seisis punkt kell neli öösel rahulikult maja ees, aitas asju tassida ja lisas neile omalt poolt kõige lõpuks viieliitrise kanistri õliga tembitud koduveini. Aga vist läksime linade vahele varsti ära, kokku kolme tuppa. Magamine oli vahepeal väga defitsiitseks muutunud.
Sellest, mis siin vahepeal nädala-kahega juhtunud, panen kirja ehk juba homme. Kui Internetijumal annab. Ahjaa, see imeasi tuleb meie elamisse hetkel üleval korrusel elava kreeklase Giorgiose (kohalik kapitalist ja vereimeja - nii nad teda hüüavad) wifivõrgust, samas on see hetkel tasuta. Ühes toas esineb nett, teises enam mitte, vahest üldsegi mitte. Kui peremees paljaste naiste pilte vaatab arvutist, võib juhtuda, et nett kaob.
Peatselt vahetame elukohta teise külla (3 km siit), aga samuti Dzoodzile kuuluvasse korterisse. Aga noh, homme kirjutan edasi. Vaja õuest oma lemmikkassi otsima minna. Ukse all passib veel vis kassi, aga eelistaks leida oma. Eilse öö juba passis kuskil õues, pärast magas pool päeva lapsevoodis.
Jassas
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment