Ormose külaelu vol 1

Samos asub Türgi piiri ääres Ida-Egeuses, Ormos on aga väike kaluriküla saare all-edelaosas. Siin kõrval seisab saarkonna üks kõrgemaid tippe - Kerkise mägi (alla 1500 m). Ormos aga on siiani õnneks pigem kaluri- mitte turismiküla.
Ormose sadama kolme kai ääres seisavad väiksemad laevad ja kaluripaadid, hommikuti müüakse 9-10 paiku otse paatidest kala. Kalalavka sõidab seejärel ka lähimad kohad läbi ent siis on kala ehk euro võrra kallim. Odavat kala iga päev ei tule, kallimat kohalikud ei jaksa osta. Kolme sorti väikest kala siit peamiselt saab(marides, sardiinid ja veel üks mille nime ei suuda meenutada). Väga odavad need polegi - 4-6 eur kg. Ouzeris maksab nt portsjon õlis küpsetatud sardiine lisanditega 4.50. Aga neid on seal piisavalt palju ja see on kohutavalt maitsev. Marides on aga mu vaieldamatu lemmik, pisikesed on teised. Kaheksajala kg on vist 10 e, Joonas vana hindu sai odavamalt.
Kogu küla peale on üks toidupood, pagariäri, 5 kõrtsi (3 praegu avatud) ja üks keraamika-suveniiripood. Elanike arvu on raske öelda, pakuks 400-500. Sakslannast apartmendipidaja mainis, et voodikohti külalistele on kogu külas 150.
Elu on unenäoliselt rahulik, kui käib oma rütmi järgi. Hommikul aetakse 8-10 asju - uudiste arutamine ouzeris, paljud ajavad oma maalappidel tööasja, vaid hommikul saab värsket saia ja kala, inimesed sõidavad autodega lähematesse "linnadesse" asju ajama. Päeval enne siestat (ca 13.30) sõidavad läbi küla autot mis müüvad kas kala, juur-ja puuvilju, või kanu-hanesid, või vaase, potte, mööblit. Nende tulekut kuulutab valjuhääldi autokatusel. Eile tuli kanaauto kell 16, kui siesta pole sugugi veel läbi ning ajas tite üles. Kus on kord?
Kell 17 ärkab küla jälle ellu. Kostub hääli üle küla, vanamehed ronivad palvehelmeid kõlksutades kõrtsidesse. Aga kuna päike loojub juba kell seitse, siis ongi seda tegusat aega paar tundi. Kõrtsid ja poed on lahti ca 22ni, sealt edasi vajuvad inimesed kodudesse, vaatavad telekast seepi või kuulavad sagapod.
Küla närv ja keskus on kõrts, kust saab teada kõike. Seal peetakse koosolekuid, vaadatakse jalgpalli ja arutatakse tomatihinna üle. Põhikohta peab Manolis, kelle põhiklientuuri hulgas on veel neli Manolist. Üks Manolistest rääkis mulle, et pole oma 78 eluaasta jooksul kordagi haige olnud, isegi ühtegi tabeltti võtnud. Ta võtab hommikuti kala ja töötab päeval oma majapidamises. Seda kõike rääkides tossas tal suunurgas suits (nagu siin kõigil siseruumides - meenutaks Euroopa Liidu reeglit 1. juunist 2009...), teises käes oli veiniklaas. Kreeklased vist elavadki maltalaste kõrval Euroopas kõige kauem.
Rand jookseb sadamast ida poole mitu kilomeetrit, kiviklibune rand vaheldub paiguti liivaste triipudega. Ujujaid peale meie pole kohanud veel. Eile ronis isegi kass-Freddy alla randa, et mitte maha jääda. Külast eemal (Velanidia) kus meiegi elame, on maa täis väiksemat sorti madalaid maju, igaühel põllumaa, aed, lehtla jne. Keset seda rustikaalset maastikku tärkab ühes kohas maast kandiline valge moodne karp, mille autoriks võiks pidada Leo Lapinit või Kalle Rõõmust. See mõjub taustsüsteemis nii pentsikult et naera puruks.
PS! Telekast tulevad küll rahutuks tegevad Kreeka uudised ja pilt mängib ka kõrtsides. Tavalist elu see kuigipalju ei muuda/häiri, paanikat ei ole. Eks viriseda armastavad kreeklased poliitika ja poliitikute üle alati. Siiski, kuidagi kaugeks jääb see Euroopa Liidu-Saksamaa-Ateena temaatika siin.