Kahjuks unustasin maha Nikos Kavvadiase raamatu "Vahikord". See räägib tõelistest meestest, meremeestest ja nende naistest, väljamõeldud naistest ja prostituutidest. Sõnaga - naistest. Mida teevad mehed öises vahikorras, kell 2 Egeuse mere taeva all...? Räägivad.
See eest pakkisin 20 raamatu seas kaasa (piibel muideks on olemas) Uku Masingu "Pessimismi põhjenduse". Seal räägitakse peatüki sissejuhatusest lastest, kes on tõenäoliselt õnnetud vanemate tõttu, kes on tüütud või arad. Kavvadias on seikleja, Don Quijote, Idioot.
Kavvadiase "Vahikorra" eessõnas (või järelsõnas) ütleb Kalle Kasemaa, et maailma sellisel kujul nagu ta kunagi eksisteeris, ei ole enam olemas. Ilusasti öeldud, eksole, kuigi kõlab nukralt.
Tahan öelda, et siin maa või täpsemalt öeldes saarenurgas on maailm veel säilinud osaliseltki sellisena nagu mõned meist näha loodavad. Inimesed ei ole kaotanud inimlikkust ja nad on sisimas nii rahulikud - olgu masu või pupu või mis meil siin iganes on. Kassid ei karda autosid ja konkureerivad kõrsipidajad ajavad üksteise toolid segamini ja istuvad ise teise kõrtsi vahelduseks maha. Tänaseks kõik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Väga poeetiline. Aga kiisu-miisud võiksid natukene autosid karta küll, tuleks eluea pikkusele kasuks, ma arvan.
ReplyDeleteSeda minagi. Aga kassi vahest käega ei püüa ja suuga ei peleta. Selgeks ei tee...
ReplyDeleteVaata, vaata mis Tema loeb. Pessimismi põhjenduses lk. 97 on kirjutatud Armastusest ja lk. 256 Naistest. Soovitan. Jaan
ReplyDelete