Sõitu alustasin 5. märtsil 2010. Kaasas oli ka teine piloot; kutsume teda nimega... AutojuhtAbilinePetja edaspidi AAP(puhtalt konspiratsiooni mõttes);)
Reisuplaan oli paigas. Vaja läbida järgmised riigid:
Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia, Makedoonia, Kreeka.
Lõpp-punktiks oli algselt Ateena sadamalinn Pireus. GPS-i JaagupTargutaja näitas distantsi pikkuseks 3300 km ja 39 tundi.
Esimese päeva plaan sai täidetud. Sõitsime läbi ligi 700 km ja ööbisime Leedus Poola piirile võimalikult lähedal. Koha nimeks Marijampole. Leidsime JaagupTargutaja abiga natuke keerutades ja vandudes suurepärase hotelli umbes 40 euroga. Koer polnud probleemiks. Roppväsinenutena tegime AAPiga väikse veini ja tema väikse veini õllega.
6. märts, laupäev.
Suht hommikul oli selge, et auto rool vibreerib ja esisillas käib ropp kolin. Keerasime igaks juhuks rattapoldid tugevamini kinni ja raputasime murelikult auto rattaid. Targad tuttavad helistasime läbi ja otsustasime siiski edasi sõita. Lõppkokkuvõttes oli enne reisule asumist autosse investeeritud 14 000 krooni ja lastud kahe erineva mehe poolt korralikult üle vaadata.
Selle päeva eesmärk oli jõuda Poole lõppu.
Plaan sai täidetud!!! Närvipingest ja murest auto pärast olime terve päeva näost valged ja ei rääkinud sõnagi. Õhtul võtsime poest võileivamaterjali ja seekord kaks veini. AAP taaskord ka veini kõrvale õlle. Hotell maksis 40 euri. Oli pisut tagasihoidlikum kui eelmine, kuid asja otsustas, et koer polnud probleem.
Pingelangus oli kõva ka seetõttu, et õhtul oli Poolas meeletu lumetorm, mille sees Poola rekkajuhid demonstreerisid kõikvõimalike liikluskultuurilisi etteasteid.
Tänasin jumalat, et olin siiski talvekummidega tulema hakanud!! Poolakad muide ei oska lume ja jääga üldse sõita. Neil pole naelkummid lubatud ja ilmselt pole neil enamasti ka liiga palju lund ning libedust.
Esimese silla peal oleks meie suurejooneline reis ka läbi olnud, kui rehvivalik poleks õige olnud. Ühel pisemal sillal sõitsime siiski väikse hoo pealt vastu sillakäsipuud. Tagajärjeks oli katkine suunatuli ja praguline pamper. Tundsime kergendust, et niigi läks ja süüdistasime JaagupTargutajat kes oli meid valele teele juhatanud.
7. märts, pühapäev, reisu kolmas päev.
Hotelli hommikusöögi lauas oli närvipigme laes. Süüa ei suutnud üldse. Ees ootas väga mägine Poola lõpp ja Slovakkia. Ootasime pikisilmi Ungarit, kus algas kiirtee, mis suundus otse ilma jamadeta sihtpunkti.
Leppisime kokku, et AAP sõidab, kun teeolud pole kiita. Tegelikult polnudki midagi hullu. Kella 14 paiku olime juba kiirteel Ungaris, kus mina haarasin rooli. Endiselt närvipingest valge nagu peldikuuss ja ainsaks kaaslaseks kohvi. See aitas kella kaheksani õhtul ilma väsimuseta vastu pidada. Peatuseid praktiliselt ei tehtud.
Päva parim uudis oli see, kui Aldo teatas Tallinnast, et Thessaloniki sadamast läheb järgmise päeva õhtul nädala ainuke laev Samosele. See kahandaks meie reisu 700 km võrra, kuid lisaks 23 tundi laevasõitu. Kõlas nagu kingitus !!!
Siht oli sel päeval jõuda Serbia keskpaika.
Olime see päev sõitnud juba 14 tundi, ostnud õhtuks vastava söögijoogitagavara ja peatasime auto esimese hotelli märgi juures, mida viimase mitme tunni jooksul näinud olime. Nii kui auto peatus, ilmus tolmuse aknaruudu vaatevälja mingi tibi, kes tiris meid läbi restorani ja pikema jututa mingisse tuppa. Meesterahvas, kes tundus omanik olevat, teatas, et tuba on 50 euri ja hommikusöök ÜKSKÕIK mis kell on asja sees. Kuna ütlesin, et hommikusööki polegi vaja, teatas vana, et siis on 40 euri... ok-ok, 40 euri ja hommikusöök ka sees. Härra teatas veel, et auto pärast pole vaja muretseda, tal olevat videovalve))) Rohkem ei viitsinud kaubelda ja maksime ära.
Kaupa lähemalt uurides selges, et tolmu polnud keegi pühkinud vähemalt pool aastat ja suviste klientide prügigi oli välja viimata. Leidsime, et nii hulle tingimusi pole veel kohatud ja et hullemat tünga, kui see, pole meile ka veel kunagi keegi teinud. Hommikul kell 7 lahkudes ümises seltskond ikka veel restolaua taga. Ilmselt sai selle meie antud 40 euri eest seal maal veel kaua see viieliikmeline seltskond pidutseda. Ilmselt oleksime tingides saanud selle toa ka 20 euri ja omaniku kahe tütrega pealekauba.
8. märts, esmaspäev
Hommikul, kui olime ummisjalu joostes sellest esmaklassilisest Serbia hotellist lahkunud, oli siht jõuda kella 6-ks Thessalonikisse. Igal õhtul olime saanud mingi jubeda tuisuüllatuse ja arvasime, et nüüd peaksime olema juba piisavalt lõunapool, et üllatuste aeg läbi oleks. Kahjuks selgus, et just Makedoonias on parasjagu kõige parem suusailm. Kohalikel polnud kellelgi isegi mitte MS-kumme, rääkimata libedasõidu kogemusest.
Ilmselt pole ma veel elus oma elu pärast nii palju kartnud. Olin lõpuks närvipingest punaselapiline ja värisesin vaikselt toolinurgas, nähes, et terve tee on täis ainult avariisid.
Olukorra päästis ilmselt ainult see, et hakkasin AAP'ule ette lugema Rein Purpurit ja tema "Eestlaste uskumatuid seiklusi läbi Euroopa" (soovitan kõigile hoolimata vanusest ja haridustasemest). Selle lugemine ja pidev naerukrampides väänlemine aitas kaasa muidugi ka erinevatele meie poolt tekitatud liiklusohtlikele olukordadele, samas aitas hoida head meeleolu.
Kell kolm päeval olime lõpuks Kreeka piiripunktis. Loomade passid ette näidatud ja seletatud, kuhu ja miks me läheme, sõitsime kauaoodatud riiki sisse. Õnneks on sealt vähe minna ja pinged olid sellega lõppenud. Sadama leidmine ja piletite hankimine oli köömes võrreldes eelnenuga. Üks väike ebameeldivus asja juures oli vaid see, et tormi tõttu lükati laeva väljumist aina edasi ja kokku saime sel laeval aega veeta 28tundi. Samosele jõudsime seega 9. märtsi õhtul kell pool 12 (kui ma nüüd ei eksi). Jäi vaid 1,5 tundi autosõitu kohalikust pealinna sadamast Vathist sihtpunkti saare lõunaosas Kamposes.
Ei oska kirjeldada seda kergendust, mis tabas, kui lõpuks hotelli ees mootori välja lülitasime. Imekombel valisin Vivi hotelli kümnest toast just selle, kus Aldo magas.
No comments:
Post a Comment