KREEKA 2014 KEVAD ATEENAS

https://www.facebook.com/pages/Erasmusega-Ateenas/1376917045912780

SUVI 2013 KREETA SAAR

https://www.facebook.com/pages/Maksimovid-j%C3%A4lle-Kreekas-2013/465870143499343

Sügisballaad

Kui Doris jäi lõunaunne, läksime täna randa. Väljas on november juba, aga päike on kütnud pärastlõuna 25-26 kraadi kanti. Marion puhastas rannas kalmaare, mina käisin viimast korda ujumas. Kiire meeldetuletus näitas, et esimene ujumine toimus 9. märtsil, viimane niisiis pea kaheksa kuud hiljem. Idüll rannas nagu Günther Reindorffi rannaromantilisel maalil, kalapaat seekord puudus.
Tegelikult saab meie Kreeka-ballaad selleks korraks läbi. Tuleme Eestisse talvituma, nii kahju kui ka pole. Marioni ootab Eestis töö, eks minagi pean uue peatüki keerama. Siia jääb maha palju mälestusi, palju kalleid inimesi ja sügiseselt taas tärganud loodus - linnud siristavad ja muru haljendab.
Siia jääb maha ka meie kallis Freddy, tema jäi auto alla meie maja kõrval Kamposes 26. oktoobri hilisõhtul. Freddy surm oli õnneks silmapilkne. Doris küsib, kus Feddy on, meie vastame, et Feddy tudub või Feddy puhkab. Matsime kassi Ormose külje alla Velanidia randa puu alla.
Nagu nimme on viimased päevad olnud eriti kaunid, tuulevaiksed. Kalamehed toovad seetõttu palju head kala, farmerid saavad rahulikult oliivisalusid marjadest tühjendada, mõned hullud käivad ujumas. Inimesed guljaitavad Ormoses rõõmsate nägudega ringi. Ainult meie oleme kurvad.
(Usun, et Marion leiab ka aega siia mingi lõppsõna kirjutada. Tema hakkab autoga tulema alles tuleval nädalal).

Meie kasside uudised!

See jutt on mõeldud eelkõige neile, kes teavad meie kasse ja peamiselt MTÜ Kasside Turvakodu rahvale.
Anname teada, kuidas meie turvakodu kasvandikel läheb.
Möödas on suur kuum kreeka suvi. Üldislet oli suvi läbi nii, et kogu kaader veetis 23,5 tundi ööpäevas pikaliasendis
ja ülejäänud pool tundi söömisele ja toiletis käimisele. Alles praegu ,kus temperatuur on langenud 30ni ja pisut alla,
on nad hakanud ellu ärkama. Üks tuttav käis hiljuti külas ja küsis üllatunult Stellat käimas nähes, et mis tal viga on.
Tegelikult oli ta Stellat suvi läbi näinud, aga lihtsalt ainult magavas asendis.
Stella on muidu endiselt ilus, paks, tüütu,
alati süles, alati jalus, ees ja taga, all ja peal. Tema tasakaaluhäire tõttu on tal ebaloomulikult paks ja pikk saba , mis
on ilmselt tasakaaluhoidmiseks vajalik. See on tal käies alati pikalt ja kangelt välja sirutatud ja vehkleb sammutaktis
vasakule ja paremale. Veel teeb ta väga suurepäraseid hüppeid. Näiteks sülle või toolilile, diivanile ja isegi aknalauale.
Kui ta istub ja keskendub, siis tuleb väga häsi väla ja ta suudab oma meetri kõrgusele lennata. Väike probleem on endiselt
liivakastiga, aga see pole talle kunagi meeldinud, sest jalad libisevad liivas. Uus halb komme on tugitooli kusemine. Meil
on sellised mõnusad diivanikatted, kus saab vist hästi kratsida ja kaevata. Mõtlesime just, et komandeerime ta alla korrusele
elama, et äkki aitab. Tervise häda ma ei kahtlusta väga. Ta on alati mingi kusepleisi endale valinud. Olgu siis liivakasti esine,
ukseesine või põrandale kukkunud käterätik.

Pluuto on ka täitsa nagu ikka. Teeb ikka kukerpalli, nurrub alalõpmata, topib une pealt pead pihku ja on muidu igati armastusväärne.
Vahepeal oli tal põiepõletik. Siin pole nimelt saada head kassitoitu. On, aga 50 km kaugusel. Praegu sööme Purina onet või
Whiskasi...paraku. Ilmselt oli see Friskisi konserv, mis Pluuto põie haigeks tegi, aga saime Uro peti pasta ja antibiootikumidega
asja korda. Nüüd jälgime jälle sööki ka rohkem. Välja näeb ta tielikult musta kassi musternäidis. Süsimust ja läikiv. Ja kui hästi
vaadata, siis paistab silmanurgast ilus kollane silm. Kindlasti näeb ta väga hästi, sest suvi läbi püüdis ja sõi kärbseid.
Hiljuti kolisime. Eelmises kodus said ka Stella ja Pluuto aias käia, enam aga mitte. Nüüd käib Ainult Freddy. Pluuto on ag selgelt
kade ja kui Freed jälle saabub õuelõhnadega, siis hakkab Pluuto teda jälitama õelalt ja Freddy on väga häiritud ja susiseb.
Pluuto on üldse väga salalaval. Naabrite pisike punane emane kass on meil igpäevane külaline ja kui see tuleb, siis Pluuto muutub
kohe maailma parimaks luurajaks ja katsub seda esimesel võimalusel tagumikust hammustada. Samas kui ma teda tema luurel kõnetan
siis ta kaob ruttu peitu, sest teab, et ei tohi agressiivne olla. Samas on ta minuti pärat muidugi jälle kiusamas. Hästi vaikselt ja slaja.
Vaene punane ainult urise, siis on teada, et Pluuto ilmselt passib teda jälle.
Freddy kohta on vist kõige vähem uudist. Veedab aega õues ja on väga tähtis. Kõik inimesed ohivad kui teda näevad,sest ta on oma 7
8 kg, kuid mitte paks ja täitsa tiigri moodi. Siin nii suuri elukaid ei kohta üldiset. Siia tulles sai ta ussilt hammustada. Magas 48 tundi
ja oli siis jälle endine. Hambajäljed olid selgelt näos. Ilmslt läks tutvust tegema, aga ei osanud oodata, et võib nii agressivne tegelane olla.
Ilmselt on ta siin palju õpinud. Suvel oli öösiti õues. Meil oli selline hästi turvaline kodu ja ümbrus, nüüd kus jahedam on ikka kodus, voodis
ja minu kõrval. Aldo on selgelt kade, sest Fred on meil tema jaoks privileegidega ja eriti kalliskass. Teised ka, aga no Fred on meil eriline!
Muide oktoobri Lemmikus ilmub Aldo lugu kreeka kassidest. Seekord läheb küll honorar meie endi kasside toetuseks, aga kui soovite võite
seda oma lehel kasutada. Minu meelest tuli väga mõnus lugemine.
Tervitame!

Sügisesestest sagimistest

Vahepeal astus sügis suurte sammudega meie ellu ja nii igas mõttes. Nüüd on väljas jälle kaugelt üle 30 kadi sooja ja ka muidu näib elu helgem. Mure muidugi talvise hakkamsaamise pärast säilib, aga siit sealt on töö suhtes lootust kogunenud, nii mul kui Marionil. Elu läheb edasi, kus ta pääseb.
Hetkel olen kümmekond päeva taas olnud täiskohaga lapsehoidja. Mu nö tööandja (oliivid, viinamarjad) abikaasa, kellega koos peab ta naise nimelist restorani Kleopatra, pidi jupp aega nüüd kõrtsis elama, sest Kleopatra isa viidi Ateena haiglasse, seal opereeeriti kopsude asjus midagi. Nüüd on naine viimaks tagasi ja ehk läheb järgmine nädal ka tööks. Esmaspäeval-teisipäeval lähen ka Karlovassi tööd vaatama. Samas ootavad pikki lugusid Oma Maitse ja Pere ja Kodu...
Käime Ormoses nostagitsemas ja mõtlemas kui armas seal ikka oli elada. Aga ehk jõuame veel kunagi sinna tagasi. Eks Kamposelgi on omad eelised, inimesi 145 asemel ehk 700, st et elu ei käi ainult pisikest suletud ringi mööda. 700 pole ju liiga palju. Nüüd peab nende numbritga arvestama, sest talv on tulekul ja peale turistide lahkuvad ka paljud suvekodudest Marathokaposse või Karlovassi. Siia jääb vast pool elanikest, lahti jääb ka kolm-neli restorani ja vähemalt üks kohvik.
On laupäevaõhtu. Doris ärkas Marioni kojutuleku peale üles - kell 22.45. Mitte keegi peale Dorise pole söönud minu valmistatud kanasuppi... Üle tee Nick the Greeki juures leelotab Panagiotis Spathareist. See kestab õnneks vaid kella 1ni. Nii need päevad läevad. Eks kirjutame nüüd jälle vast tihemini, internet esineb wifi kujul, kuid peaks varsti muutuma jälle püsivaks.

Meil algas koooooolllll!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Eile oli siis Elizabethil esimene koolipaev. Paev enne oli aktus. Siis raakisin ka opetajaga, kes oli suht optimistlik. Eile siis kui jargi laksin, oli opetaja vaga roomus ja utles,et uldse mingit probleemi pole, saab aru palju vaja ja suudab end piisavalt selgeks teha. Eile koolist tulles tetas, et vaga lahe on ja kindlasti tahab seal edasi kaia ja mitte Eestisse.

Pildigalerii

Drakei,saare läänepoolseim ots,kus lihtsalt tee lõpeb. Käisime seal fetaga täidetud tsukiini õisi söömas.







Siin siis meie suurepärane rannaskäik, mis lõppes katastroofiga-bena sai otsa.



Sünnipäevaks kingiti kõrvarõngad.







Potami beach ja üks vääääga vana kirik





Põhjarannik. Alati tuuline ja helesinine.



Käisime Karlovassis soppamas. Pildil peaväljak.




Minu tööl




Kuna Erika oli meil ka poole kohaga lapsehoidja, siis käisid nad kakuga õhtuti jalutamas.




Erika külaskäik. Nii me istusime nii mõnelgi minu igaval tööõhtul