Üllatused!

(Pildil vapper Fred. Kõigepealt sai mao käest hammustada ja oli kaks päeva lääbakil. Siis kakles, sai pureda ja ajas aiast välja ühe türklanna lõukoera.)
*****
Iga päev õpime siin maal midagi uut. Hiljuti saime teada, et elame siin kõrvuti usside, skorpionite ja suurte mürgiste ämblikutega. Naabritel on umbes 15 kassi selleks otstarbeks. Need pidid neid hästi püüdma. Pooled neist kassidest on muidugi meie hoovis ja röögivad suus sisse, kohe kui keegi meist satub silmapiirile. Aias liikumine on parasjagu keeruline. Pealegi on neil kõigil kirbud, puugid ja paelussid. Viimased õnneks inimesele ei nakku. Kirpudega oleme aga püsti hädas. Nimelt on kõigil meie loomadel kirbud. Kodust kaasa võetud kirbutohi aga neid ei võta. Olengi suht nõutu. Esimese asjana muidugi sulgesime magamistubade uksed loomade jaoks, aga mul on ikka kogu aeg tunne, nagu keegi sööks. Ilmselt on need mu närvid, mis tõmbavad. Ussidega oli meil kokkupuude selline, et Fredi sai ussilt susata. Ilmselt läks kass ussiga ninasid kokku panema, et nuusutada, kellega tegu. Tagajärg oli vuntsis ja lõuas 2 korraliku hambajälje. Kass magas peale seda 36 tundi ja nüüdseks on asi unustatud. Lastel keelasid naabrid juba ammu rohu sees mängimise ära, nii et nüüd mängivad nad toas peitust ja padjasõda ja majast välja tuleb neid jõuga ajada.
Muude parasiitide kõrval on saabunud ka esimesed saksa ja hollandi turistid. Kohalikele on see muidugi rõõm, sest see on ju nende leib ja elu. Me aga oleks tahtnud külaelu natuke veel tema naturaalsel kujul tundma õppida. Tegelikult oleks pidanud isegi üks kuu varem liikuma hakkama siia, oleks tulnud siinsele seltsielule kasuks. Varsti ilmselt upume turistide sekka ära ja ei paista enam välja. Aldole see ei meeldi, mul pole iseenesest niiväga selle vastu midagi, et me tähelepanu keskpunktis pole. Siiani on ikka nii, et kui oma lapsekarjaga läbi küla lähme, siis kõik vaatavad ja kogu aeg peab tere ütlema ja seletame kust tulime ja mis teeme siin. Nüüd juba vähem muidugi, sest kõik teavad juba. Külas elab talviti 140-145 inimest, seega on igasugune infoliikumine väga kiire.
Tõenäoliselt on Elizabethi ja Dorise olemasolu palju kasuks tulnud. Iga kord pistetakse lastele poes ja pagariäris midagi tasuta pihku, tavernis tahab keegi kohalik papi ikka klaasi veini välja teha ja lastega mängida. Väljas käies pole muret, et lapsed segaks. Lapsed on alati hoitud, tegeldud ja mängitatud. Hõljuvad ühe inimese sülest teise ja on väga rahul. Kindlasti on nad aidanud meil palju tutvusi luua:)