Nagu Aldo on juba kordi maininud, siis ma lähen tööle esimesest maist. Tööpostiks üks kohalik Tavern-Ouzero-Estiatorio, mis asub Ormose peatänava ääres päris keset küla. Kuna kreekidel on tööhooaeg, siis ega nad puhkamisele aega ei raiska. Puhatakse talvel, suvel rabatakse nagu segased. Seoses sellega on minu töögraafik selline, et töötan 7 päeva nädalas, 8 tundi päevas. Kui restoraniomaniku Mariaga rääkides ja seda kuuldes mu suu väga lahti kukkus, tuli ta mulle vastu ja pakkus, et saan nädalas kaks vaba hommikut ja kui väga vahel vaja, siis kolmandagi. Seda muidugi ainult siis, kui ikka tõesti häda käes. Seega siis neli tundi hommikuti ja neli õhtuti, lõunal vaba ja nii alates maist kuni ... kuni tööd jätkub...
Asja juures ka väike tingimus - vaja ruttu keelt õppida, kuna 60 % kundedest on kreegid ise.
Seega suudan ma nüüd peast ette laduda hulga juurikaid, rahvussööke, jooke ja kõike muud, mida üks menüü võib sisaldada. Samuti küsida naabrimehelt kuidas läheb ja vastata ka tema küsimusel et mul läheb hästi.
Mike on ilmselt mu üks põhituttavaid (kohaliku pitsabaari pidaja poeg), kuna kasutame tema netti ja temaga saan rääkida mugavalt inglise keeles. Pealegi oleme ühevanused ja noori on siin külas ikka suht vähe. Käin tema juures niiöelda õppimas. See näeb välja nii, et lähen pitsabaari, istun maha ja pool küla koguneb laua ümber, et mulle märkmikusse sõnu kirja panna. Mike omaltpoolt lisab mõne värvikama väljendi, mis tal endal alati tuju heaks teeb. Tema eriline lemmik on starhiliamas ja jamamas....ma parem ei tõlgi seda. Igal juhul kasutab ta seda, kui vaja niiöelda terviseks öelda ja klaas tühjaks kummutada.
mingi häälik mis kõlab nagu G ja R korraga. Seda viimast pole ma suuteline üldse hääldama. Pikim lause mis ma suudan öelda on „Ena botiri krassii kokkino me nero parakaloo“ mis tähendab et palun üks klaas punast veini veega. Ma pole päris kindel, kas ma seda siiski päris õieti ütlen... ja kõige raskem sõna siiani on „kolokithokefdedes“ , mis on üks kohalik rahvusroog. Tsukiinipallid vist. Ühesõnaga keeleväänamist on kõvasti. Ma isegi kahtlustan, et enne kui meie kreeka keele selgeks saame, räägib naabri-Marjaana ammu puhast eesti keelt. Igal juhul on ta selle koha pealt andeks ja hääldamine talle poole kergem kui meile.
Gaalo vraadi!
Marion
Hei-hei. Tundub, et teid hoitakse seal väga hästi. Lahe lugeda, et pool küla õpetab keelt jne. Ilmselt olete ka parajal määral neile meelelahutuseks, aga positsioon on ikkagi hea, kõik nii seltskondlik ja vastastikku rõõmus. Tervisi ja jõudu. Maailma huvitavamad reisikirjad praegu, mida siiani lugenud olen.
ReplyDeleteKülli