TEADAANNE!

Meid ootab täna ees kolime. Hetkel ei tea isegi veel kuhu. Variante on kaks:
Kamopsesse praeguse majaomaiku teise majja, kuhu pidime minema algsete plaanide järgi. Teine variant on siin samas Ormoses naaberjama. Kell 17 täna tullakse seda meile näitama. Hetkel on kõik panused selle peal, sest koht on harjumuspärane ja muidu ka ideaalne. Vaikńe, küla ääres, eemal suurest teest ja turistidest. Eriti oluline on see, et Elizabethil on ju siin sõbranna !!! Esimene naabritüdruk tal üldse ja tundub, et ka esimene tõeline sõber-mängukaaslane. Pelaegi on hea Marjaanat oma keeleõpingutel ära kasutada. Tüdruk on nõus ühte sõna kannatlikult kordama ja hääldama, kuni meie lollid seda järgi suudame teha.
Kolimine aga toob kaasa internetivaba perioodi. Täpset aega ei oskagi öelda... Kuna telefoniliin on siin olemas, siis ei ole neti saamine iseenesest probleem. Lihtsalt, et kui kiiresti nad tulevad seda paigaldama on küsimus.

Seega pole põhjust arvata, et Aldo on ouzoga liialdades ümber kukkunud ja mina alustanud auto, kasside ja lastega teed tagasi Eesti poole- me lihtsalt kolime.

Kassis Onassis

Tänane hommik algas kell 7.45, kui migid elukad hakkasid ukse taga ilgelt kräunuma ja valmistusid ilmselt sõjaks, panemaks paika, milline tiinetest Pipidest (nii kutsume Dorise järgi kohalike kasse) on kelle oma. Selle peale kargas Aldo muidugi robinal üles, kiskus aknakatted eest, ukse kolinal lahti .... nii meie uni otsa saigi. Asi oli selles, et Freddy ei tulnud ööseks koju ja Aldo arvas, et kindlasti tahab ta nüüd tuppa tulla, aga küla kurjad isased ei lase. Paraku polnud ukse taga ühtegi Freddyt. Sellele järgnesid otsingud. Välja nägi see umbes nii, et mina jalutasin hommikumantlis mööda hoovi ja tänavat, kutsusin oma kassi. Minu sabas jooksis truult umbes 6 kassi röökides sabad püsti. Õnneks leidsime Freddy üles. Saabus väga unise näoga ja polnud imekombel üldse näljane...
Kassindusega on siin maal jah kahjuks kurvad lood. Ma loodan, et Kamposes, kuhu me kolime lähinädalatel, pole sellist hordi meie maja juures, nagu siin on. See hakkab nii rahakotile, kui ka mentaalsele tervisele. Mõtlen hirmuga, et mis jama ma siin saarel kõik näha saan, kui kevadised kassipojad on sündinud. Meie praeguse maja juures on vähemalt 3 tiinet emast. Neist kahel ravin silmi ja ühel määrin ka nahka, sest ilmselt on tal nn kassihaigus. Kui nende kasside pojad sünnivad, siis saavad nad endale ilmselt kõik ema viirused ja parasiidid- kirbud, ussid, seened, nohud jne. Ilmselt on nende tulevik tume...
Eriti jama on siis, kui nende seeneeosed meie tuppa lendavad ja meie loomi ja nakatavad. Ma juba lasin vanaemal uurida igaks juhuks, et kuidas ravimite saatmisega on. Ilmselt on seda mingi hetk tarvis teha, kuna kohalikke ravimeid ja loomaarste ma kindlasti ei usalda.
Kohalikud Pipid on ka üldiselt väga ülbed. Nii kui uks lahti jääb on üks meie kasside kausi kallal, teine vannitoas otse toidukotist krõbinaid välja kraapimas ja kolmas-neljas istuvad keset tuba ja röögivad.
Sellised mõtted siis täna hommikul.
NB! Kui keegi soovib Kreeka kassi kodustada, siis olen lahkesti valmis aitama :D

Hronia pollaa!

Eile oli siis Kreeka iseiseisvuspäev. Kõik seisid lähimas linnas - Marathokamposes püsti. Koolilapsed marssisid ja laulsid, papp ja koolidirektor pidasid ausamba kõrval kõnet. Pärast seda lasid mehed nagu ühest rauast püssipauku. Vägev!
Seejärel hajus töö sektoritesse. Avastasin end istumas ühes lauas kohaliku omavalitsuse juhi ja endise politseimeistriga, kole vara saavad sunnikud pensionile.(Või näevad pagana head välja). Juttu jätkus ja sain targemaks. Ettekandja pidas vajalikuks koguaeg seljataga valvel seista.
Nalja ei tehtud: lauale ilmusid nõiaväel krevetid, kaheksajalg, llihavardad ja salat, ouzo ka ikka loomulikult, ise piirdusin lahja veiniga. Aga pikka pidu polnudki. Kell 11 üritus algas ja kell 14.30 jõudsin külla tagasi. Et aga Marion oli 8. märtsil liigelnud mu sõbraga Euroopa avarustes, haarasin lillepoest mõned õied - et kui püha siis püha!!
Mere ääres pidas Birgit oma kreeklasest mehega kah omamoodi pidu, laud oli kaetud ca 15 inimesele. Mingi aeg korjas Marion mind auto peale. Polnud hullu, ilus päev, tegin pilte ka, päike paistis. Hronia polllaa!!!

Sisseelamine ja suurepärane köök

* Marion kirjutas nii ja läks magama*


Mingis mõttes käib sisseelamine täitsa loomulikult. Nii kui riigipiiri ületad, tekib isu tomati, feta salati ja salami vorsti järele. Samuti on tungiv vajadus lõuna ajal magada. Doris, kes siiani magas kaks korda päevas, magab nüüd suht algusest peale korra päevas- kella poole kahest viieni. See viitab selgelt sellele, et siin maal on loodus asjad nii paika pannud ning see kõik on väga õige! Veel hakkas Doris kala sööma. Neid pisikesi, mida tavernides koos saba ja sarvedega friteeritakse ja kutsutakse menüüs smallfish´iks. Eriti maitsevad meile kõigile muidugi siinse maa pirukad. Neid on mustmiljon erinavat varianti ja need on jube head!!! Enamasti tehtud lehttaignast ja täidetud erinevate juustude ning vorstide seguga, juures erinevad kastmed. Alation need müügil soojalt. Pagariärides on hommikuti pirukate kõrval värsked krõbeda koorikuga ja ilma viilutamata saiad seesami seemnetega-meie mõiestes täielik delikatess.
Kiirtoitu armastavad nad ka palju pakkuda. Loomulikult on see hoopis teine tase. Kiirtoidukohtades müüakse erineva täidisega pitasid ja muid paksult head ja paremat täis topitud ning koha peal kiirelt valmistatud saiu. Ma olen täiesti kindel,et ma võtan vähemalt 10 kilo juurde. Aldo juba eile uuris mult kortsuskulmul, et miks ma nii paksuks olen läinud:D. Ta ise on ka paras ümarik ja no mis imestada, kui kogu aeg õlisküpsetatud kilu sööd.

Sisseeelamisest veel niipalju, et Elizabethil on nüüd kreeka sõbranna-8 aastane naabritüdruk Marjaana. Juba test päeva on hommikust alates koos. Räägivad käemärkide ja muu sarnase abil. Loodan, et sellest on abi ka keele õppimisel. Igal juhul klapivad nad suurepäraselt ja Marjaana laseb igal vabal hetkel meie uksekella. Elizabethil kaob selle peale igasugeune söögiisu ja tormab ummisjalu välja. Korjavad koos lilli, jalutavad, ronivad jne. Marjaana on väga rahulik, vaikne ja mõnus laps.
Ilmselt intelligentsete inimeste laps. Tema ema räägib vabalt reeka, inglise ja saksa keelt. Kreekas nimelt pole erinevate keelte oskamine eriti tavaline.

Pessimismi põhjendus

Kahjuks unustasin maha Nikos Kavvadiase raamatu "Vahikord". See räägib tõelistest meestest, meremeestest ja nende naistest, väljamõeldud naistest ja prostituutidest. Sõnaga - naistest. Mida teevad mehed öises vahikorras, kell 2 Egeuse mere taeva all...? Räägivad.
See eest pakkisin 20 raamatu seas kaasa (piibel muideks on olemas) Uku Masingu "Pessimismi põhjenduse". Seal räägitakse peatüki sissejuhatusest lastest, kes on tõenäoliselt õnnetud vanemate tõttu, kes on tüütud või arad. Kavvadias on seikleja, Don Quijote, Idioot.
Kavvadiase "Vahikorra" eessõnas (või järelsõnas) ütleb Kalle Kasemaa, et maailma sellisel kujul nagu ta kunagi eksisteeris, ei ole enam olemas. Ilusasti öeldud, eksole, kuigi kõlab nukralt.
Tahan öelda, et siin maa või täpsemalt öeldes saarenurgas on maailm veel säilinud osaliseltki sellisena nagu mõned meist näha loodavad. Inimesed ei ole kaotanud inimlikkust ja nad on sisimas nii rahulikud - olgu masu või pupu või mis meil siin iganes on. Kassid ei karda autosid ja konkureerivad kõrsipidajad ajavad üksteise toolid segamini ja istuvad ise teise kõrtsi vahelduseks maha. Tänaseks kõik.

Kreeka meeldib Marionile

* Ütles Marion ja ärkas üles*
Siin on ikka uskumatult mõnus. Ma vahepeal vist ei saa aru sellest, aga täna hommikul vara poes võid ostmas käies tekkis eriliselt mõnus fiiling. Rahvas sebis sadamas, poe ees müüdi auto pealt juurikaid ja mingi ruupor karjus katusel kreeka viise. Kõik ütlevad juba tänaval tere ja vehivad kaugelt käega. Inimesed on ikka hoopis teistsugused ja sõbralikud. Ükspäev linnas vastassuunavööndisse sattudes juhatati mind sealt eriti sõbralikult mööda kõrvalteid tagasi, samas kui Eestis oleks ilmselt tappa näppu antud ja üle sõidetud.
Eriti huvitavad ja naljakad on need rahvustevahelised erinevused - käitumisviisid ja tavad. Põhimõtteliselt on siin võimalik suvaliselt inimest küsida ükskõik millist abi ja pea alati tullakse vastu. Selline eriti vahetu suhtlemine on mulle muidugi eriti võõras, Aldo on loomulikult omas elemendis ja tunneb kõiki küla Manoliseid.
Üks väike näide Kreeka asjaajamisest meenus...
Kui alguses veel hotellis elasime, siis otsisime korterit Ormoses. Teadsime, et siin elab üks hea inglise keelega sakslasest tädi, kes peab ühte hotelli. Lootsime temalt saada mingitki infot või kellegi kontakte. Praegune elukoht ongi puhtalt tema teene.
Sakslanna hotelli kõrvalt, suvalisest majast, küsis Aldo ja sai teada, et Birgith elab all Ormoses Trata baari teisel korrusel. Leidsime ka vastava baari üles, pärast veel kahest kohast kysimist. Seisime nõutu näoga maja ees. Tavern oli kinni. Siis kuskilt kitsast praost kobisime maja taha, kust läks pime kitsas trepp teisele korrusele. Aldo ronis kohe yles, aga koputusele ei reageeritud kuna oli eesesik ja ilmselt polnud koputust kuulda. (Birgith praadis kala). Aldo kargas loomulikult külmalt sisse ja koputas järgmisele uksele. Seest kosutus kellegi meeshääl: "ella-ella". No Aldo siis avas ukse ja kukkus seletama, et Birgith,... ooghh my vife: D ilmselt tahtis öelda, et tema naine räägiks Birgitiga.
Mina seisin all ja kuulasin kuidas Aldo teatas Birgithi abikaasale, et Birgith my vife:D ja siis kuulsin hämmingus mehehäält küsimas, et Birgit is your wife??? :D:D:D:D:D. Siis jõudsin mina ka juba üles ja silusin olukorra ära:). See vahejuhtum muidugi kelleski mingit ebamugavust ei tekitanud ja juba järgmisel hommikul saime uue koduomaniku koordinaadid.
Ma muide siiani olen kindel, et Aldo võis vabalt olukorra huvitavaks teha lihtsalt selleks, et natuke pinget tõsta. Kes Aldot tunnevad saavad vast aru..., temaga juhtub ju imeasju ja pealegi on ta täiesti süüdimatu.

Aga, et kõigil oleks ikka eri hapu olla, siis tuleb ära mainida, et hommikupooliku vedelesime rannas, kus nahk kippus ära kärssama ja oli jube palav. Mmmmmmm

Ormose külaelu vol 1

Samos asub Türgi piiri ääres Ida-Egeuses, Ormos on aga väike kaluriküla saare all-edelaosas. Siin kõrval seisab saarkonna üks kõrgemaid tippe - Kerkise mägi (alla 1500 m). Ormos aga on siiani õnneks pigem kaluri- mitte turismiküla.
Ormose sadama kolme kai ääres seisavad väiksemad laevad ja kaluripaadid, hommikuti müüakse 9-10 paiku otse paatidest kala. Kalalavka sõidab seejärel ka lähimad kohad läbi ent siis on kala ehk euro võrra kallim. Odavat kala iga päev ei tule, kallimat kohalikud ei jaksa osta. Kolme sorti väikest kala siit peamiselt saab(marides, sardiinid ja veel üks mille nime ei suuda meenutada). Väga odavad need polegi - 4-6 eur kg. Ouzeris maksab nt portsjon õlis küpsetatud sardiine lisanditega 4.50. Aga neid on seal piisavalt palju ja see on kohutavalt maitsev. Marides on aga mu vaieldamatu lemmik, pisikesed on teised. Kaheksajala kg on vist 10 e, Joonas vana hindu sai odavamalt.
Kogu küla peale on üks toidupood, pagariäri, 5 kõrtsi (3 praegu avatud) ja üks keraamika-suveniiripood. Elanike arvu on raske öelda, pakuks 400-500. Sakslannast apartmendipidaja mainis, et voodikohti külalistele on kogu külas 150.
Elu on unenäoliselt rahulik, kui käib oma rütmi järgi. Hommikul aetakse 8-10 asju - uudiste arutamine ouzeris, paljud ajavad oma maalappidel tööasja, vaid hommikul saab värsket saia ja kala, inimesed sõidavad autodega lähematesse "linnadesse" asju ajama. Päeval enne siestat (ca 13.30) sõidavad läbi küla autot mis müüvad kas kala, juur-ja puuvilju, või kanu-hanesid, või vaase, potte, mööblit. Nende tulekut kuulutab valjuhääldi autokatusel. Eile tuli kanaauto kell 16, kui siesta pole sugugi veel läbi ning ajas tite üles. Kus on kord?
Kell 17 ärkab küla jälle ellu. Kostub hääli üle küla, vanamehed ronivad palvehelmeid kõlksutades kõrtsidesse. Aga kuna päike loojub juba kell seitse, siis ongi seda tegusat aega paar tundi. Kõrtsid ja poed on lahti ca 22ni, sealt edasi vajuvad inimesed kodudesse, vaatavad telekast seepi või kuulavad sagapod.
Küla närv ja keskus on kõrts, kust saab teada kõike. Seal peetakse koosolekuid, vaadatakse jalgpalli ja arutatakse tomatihinna üle. Põhikohta peab Manolis, kelle põhiklientuuri hulgas on veel neli Manolist. Üks Manolistest rääkis mulle, et pole oma 78 eluaasta jooksul kordagi haige olnud, isegi ühtegi tabeltti võtnud. Ta võtab hommikuti kala ja töötab päeval oma majapidamises. Seda kõike rääkides tossas tal suunurgas suits (nagu siin kõigil siseruumides - meenutaks Euroopa Liidu reeglit 1. juunist 2009...), teises käes oli veiniklaas. Kreeklased vist elavadki maltalaste kõrval Euroopas kõige kauem.
Rand jookseb sadamast ida poole mitu kilomeetrit, kiviklibune rand vaheldub paiguti liivaste triipudega. Ujujaid peale meie pole kohanud veel. Eile ronis isegi kass-Freddy alla randa, et mitte maha jääda. Külast eemal (Velanidia) kus meiegi elame, on maa täis väiksemat sorti madalaid maju, igaühel põllumaa, aed, lehtla jne. Keset seda rustikaalset maastikku tärkab ühes kohas maast kandiline valge moodne karp, mille autoriks võiks pidada Leo Lapinit või Kalle Rõõmust. See mõjub taustsüsteemis nii pentsikult et naera puruks.
PS! Telekast tulevad küll rahutuks tegevad Kreeka uudised ja pilt mängib ka kõrtsides. Tavalist elu see kuigipalju ei muuda/häiri, paanikat ei ole. Eks viriseda armastavad kreeklased poliitika ja poliitikute üle alati. Siiski, kuidagi kaugeks jääb see Euroopa Liidu-Saksamaa-Ateena temaatika siin.

Esmaspäev Karlovassis

Kohalik kapitalist (üürileandja) muutus pärast Vana Tallinnat lahkemaks, kuid ta räägib endiselt ainult kolme sõna inglise ja kahte eesti keeles.
Terve päev kulus lähimas linnas - Karlovassis interneti-asjade ajamisele. Ühenduse enda peatsesse elamisse saame (kui ta nõus on) eelmainitud Dzoodzi nimele; toogi korter kuulub talle. Aga et seal on elamine sisustamata, voodeidki pole veel sees, annab asi veel oodata. Praeguses elamises on plussiks pesumasin, mis käib ika päev. Mis me ilma selleta teeme?
Samas kuna peamiselt mustavad riideid lapsed, siis mõtlesime neile karistuseks mere ääres riietepesu. Niikuinii oleme sealkandis pool aega, täna olin suplemas ja vesi tundus 18-19. Ei oskagi öelda, olen juba karastunud, äkki vähem.
KARLOVASSIS.
Triivisime oma masina ühele kaubatänavatest ja leidsime peagi kohaliku Experti poe, üsna juhuslik valik. Taktikalistel kaalutlustel läks asju ajama seelikus Marion, ise jalutasin lastega mujal. Pärast 1 tund ja 15 kestnud tööd poes, mille jooksul 40ndates müüja istus kerge nearatuse saatel toolil, pani suhu pläru pläru järel ja näppis 7 a vana läptoppi ja küsis kas me oleme Ungarist???, oli kompjuuter töökorras. Marion näris kõikseeaeg küüsi ja lootis et arve maksmiseks piisab taskus olevast 50 eurost (telefone meil veel pole). Härra küsis siiski vaid viis eurot (sic!). Seda ei tasu käsitleda Lonely Planeti ametliku hinnana nagu te juba aru saite.
Lähen nüüd üht võlga maksma. Ahjaa, eile oli kohalikus kõrtsis tõsine koosolek. Siin Ormoses pannakse suvel kinni (või koondatakse enamus) tsemendi-kipsitehase töötajaid. Jäi siiski mulje, et kõlasid viimaks ka positiivsed noodid, et kõik pole kadunud. läksin ene lõppu koju, sest samal ajal mängisid Panathinaikos-Olympiakos.

Seda&teist alustuseks

Samal ajal kui Marion maadles loodusjõudude ja kümme aastat vana Fordiga mööda postsotsialistlikku Euroopat, lükkasin kodus lund minagi ja hoidsin lapsi. Sain veel külmagi, sest olin talveriided pisut aegsasti kappidesse tallele pannud. Mõtted olid juba soojad.
Ühesõnaga, 8. märtsi alustasime sõbra ja tema naise ning meie tittedega Lennart Meri airporddi kohvikus. Janek vedas taxfreest igaks juhuks kohale ka ploki Vana Tallinnat, sest kingitusi on alati hea omada. Pealegi, Tallinna pildiga kilu poes ei pakutud. Janek palus pool viis hommikul ka kohvikutädil sama jooki serveerida. Mina lõpetasin Vanaka tarbimise vist juba keskkoolipäevil, las nüüd Kreeka vanamehed proovivad.
* * *
KLMi turistiklassis sai isegi mingit kõrti hommikul, mille vanem tüdruk maandumise tähistamiseks sihtotstarbelisse kotti väljastas. Enamus õigesse kohta! Väike Doris magas vabaks jäänud istmel krõnksus ning oli eluga päris rahul. Lennujaama rõõmsaim hetk oli jalutuskäru saabumine Amsterdami lindilt.
Istusime maha kohvikusse, kus kirjade järgi pakutakse kreekapäraseid roogasid (Village Food), ainult et mitu korda kallima raha eest kui külas. Ka õllehind oli samas kategoorias. Pidime nimelt ootama sõber Joonast Londoni suunalt. Too oli Indias rändamas olles avastanud, et meie Ateena saabumise päeval on London-Ateena pilet väga taskukohane, saabumisel vaid tund vahet. Seega pikendas ta nüüd oma puhkust nädala võrra Samosel.
* * *
Muidugi oli minu/meie mure Marioni hakkamasaamise pärast üpris suur. Teada ju oli et ka ilmselt päris hea juht AAP teab sellest, mis toimub kapoti all enam-vähem sama palju kui minu kaasa. Jäi palvetada kõigi Kreeka pühakute poole ja loota, et Kapotijumal on meie poolel. AAP olevat Poolas öelnud, et nemad küll kohale ei jõua...)))
Tujul me sest hoolimata väga langeda ei lasknud. Laev sõitis 9tundi nagu ikka, Janek paistis sellest natuke tusane, Joonas oli pigem veits unine. Janeki rase naine hoidis madalat profiili, lapsed püsisid tublid. Vaatasime üle öised sadamad Syrosel, Parosel, Mykonosel ja Ikarial (või magasin ma juba siis?) ning ärkasime imekombel õiges sadamas. Samosel on nimelt kaks sadamat, esimene on Karlovassi, teine lõpp-peatus Vathi (ka Samos). Karlovassist on meie elamiseni 20, Vathist ca 50 km. Seega -oluline vahe.

Tuleb tõdeda, et laeva saabumine Samosele on ajastatud võibolla mingeid graafikuid silmas pidades normaalselt (kell 3.30 öösel), kuid mitte inimeste huvisid silmas pidades. Taksod seisid siiski truult sadamas. Manolis, kes on Vivi abikaasa, seisis punkt kell neli öösel rahulikult maja ees, aitas asju tassida ja lisas neile omalt poolt kõige lõpuks viieliitrise kanistri õliga tembitud koduveini. Aga vist läksime linade vahele varsti ära, kokku kolme tuppa. Magamine oli vahepeal väga defitsiitseks muutunud.

Sellest, mis siin vahepeal nädala-kahega juhtunud, panen kirja ehk juba homme. Kui Internetijumal annab. Ahjaa, see imeasi tuleb meie elamisse hetkel üleval korrusel elava kreeklase Giorgiose (kohalik kapitalist ja vereimeja - nii nad teda hüüavad) wifivõrgust, samas on see hetkel tasuta. Ühes toas esineb nett, teises enam mitte, vahest üldsegi mitte. Kui peremees paljaste naiste pilte vaatab arvutist, võib juhtuda, et nett kaob.
Peatselt vahetame elukohta teise külla (3 km siit), aga samuti Dzoodzile kuuluvasse korterisse. Aga noh, homme kirjutan edasi. Vaja õuest oma lemmikkassi otsima minna. Ukse all passib veel vis kassi, aga eelistaks leida oma. Eilse öö juba passis kuskil õues, pärast magas pool päeva lapsevoodis.

Jassas

2700 km autoga

* Marioni nutune saaga*


Sõitu alustasin 5. märtsil 2010. Kaasas oli ka teine piloot; kutsume teda nimega... AutojuhtAbilinePetja edaspidi AAP(puhtalt konspiratsiooni mõttes);)

Reisuplaan oli paigas. Vaja läbida järgmised riigid:
Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia, Makedoonia, Kreeka.
Lõpp-punktiks oli algselt Ateena sadamalinn Pireus. GPS-i JaagupTargutaja näitas distantsi pikkuseks 3300 km ja 39 tundi.
Esimese päeva plaan sai täidetud. Sõitsime läbi ligi 700 km ja ööbisime Leedus Poola piirile võimalikult lähedal. Koha nimeks Marijampole. Leidsime JaagupTargutaja abiga natuke keerutades ja vandudes suurepärase hotelli umbes 40 euroga. Koer polnud probleemiks. Roppväsinenutena tegime AAPiga väikse veini ja tema väikse veini õllega.

6. märts, laupäev.

Suht hommikul oli selge, et auto rool vibreerib ja esisillas käib ropp kolin. Keerasime igaks juhuks rattapoldid tugevamini kinni ja raputasime murelikult auto rattaid. Targad tuttavad helistasime läbi ja otsustasime siiski edasi sõita. Lõppkokkuvõttes oli enne reisule asumist autosse investeeritud 14 000 krooni ja lastud kahe erineva mehe poolt korralikult üle vaadata.
Selle päeva eesmärk oli jõuda Poole lõppu.


Plaan sai täidetud!!! Närvipingest ja murest auto pärast olime terve päeva näost valged ja ei rääkinud sõnagi. Õhtul võtsime poest võileivamaterjali ja seekord kaks veini. AAP taaskord ka veini kõrvale õlle. Hotell maksis 40 euri. Oli pisut tagasihoidlikum kui eelmine, kuid asja otsustas, et koer polnud probleem.
Pingelangus oli kõva ka seetõttu, et õhtul oli Poolas meeletu lumetorm, mille sees Poola rekkajuhid demonstreerisid kõikvõimalike liikluskultuurilisi etteasteid.
Tänasin jumalat, et olin siiski talvekummidega tulema hakanud!! Poolakad muide ei oska lume ja jääga üldse sõita. Neil pole naelkummid lubatud ja ilmselt pole neil enamasti ka liiga palju lund ning libedust.
Esimese silla peal oleks meie suurejooneline reis ka läbi olnud, kui rehvivalik poleks õige olnud. Ühel pisemal sillal sõitsime siiski väikse hoo pealt vastu sillakäsipuud. Tagajärjeks oli katkine suunatuli ja praguline pamper. Tundsime kergendust, et niigi läks ja süüdistasime JaagupTargutajat kes oli meid valele teele juhatanud.

7. märts, pühapäev, reisu kolmas päev.

Hotelli hommikusöögi lauas oli närvipigme laes. Süüa ei suutnud üldse. Ees ootas väga mägine Poola lõpp ja Slovakkia. Ootasime pikisilmi Ungarit, kus algas kiirtee, mis suundus otse ilma jamadeta sihtpunkti.
Leppisime kokku, et AAP sõidab, kun teeolud pole kiita. Tegelikult polnudki midagi hullu. Kella 14 paiku olime juba kiirteel Ungaris, kus mina haarasin rooli. Endiselt närvipingest valge nagu peldikuuss ja ainsaks kaaslaseks kohvi. See aitas kella kaheksani õhtul ilma väsimuseta vastu pidada. Peatuseid praktiliselt ei tehtud.
Päva parim uudis oli see, kui Aldo teatas Tallinnast, et Thessaloniki sadamast läheb järgmise päeva õhtul nädala ainuke laev Samosele. See kahandaks meie reisu 700 km võrra, kuid lisaks 23 tundi laevasõitu. Kõlas nagu kingitus !!!

Siht oli sel päeval jõuda Serbia keskpaika.


Olime see päev sõitnud juba 14 tundi, ostnud õhtuks vastava söögijoogitagavara ja peatasime auto esimese hotelli märgi juures, mida viimase mitme tunni jooksul näinud olime. Nii kui auto peatus, ilmus tolmuse aknaruudu vaatevälja mingi tibi, kes tiris meid läbi restorani ja pikema jututa mingisse tuppa. Meesterahvas, kes tundus omanik olevat, teatas, et tuba on 50 euri ja hommikusöök ÜKSKÕIK mis kell on asja sees. Kuna ütlesin, et hommikusööki polegi vaja, teatas vana, et siis on 40 euri... ok-ok, 40 euri ja hommikusöök ka sees. Härra teatas veel, et auto pärast pole vaja muretseda, tal olevat videovalve))) Rohkem ei viitsinud kaubelda ja maksime ära.
Kaupa lähemalt uurides selges, et tolmu polnud keegi pühkinud vähemalt pool aastat ja suviste klientide prügigi oli välja viimata. Leidsime, et nii hulle tingimusi pole veel kohatud ja et hullemat tünga, kui see, pole meile ka veel kunagi keegi teinud. Hommikul kell 7 lahkudes ümises seltskond ikka veel restolaua taga. Ilmselt sai selle meie antud 40 euri eest seal maal veel kaua see viieliikmeline seltskond pidutseda. Ilmselt oleksime tingides saanud selle toa ka 20 euri ja omaniku kahe tütrega pealekauba.

8. märts, esmaspäev

Hommikul, kui olime ummisjalu joostes sellest esmaklassilisest Serbia hotellist lahkunud, oli siht jõuda kella 6-ks Thessalonikisse. Igal õhtul olime saanud mingi jubeda tuisuüllatuse ja arvasime, et nüüd peaksime olema juba piisavalt lõunapool, et üllatuste aeg läbi oleks. Kahjuks selgus, et just Makedoonias on parasjagu kõige parem suusailm. Kohalikel polnud kellelgi isegi mitte MS-kumme, rääkimata libedasõidu kogemusest.
Ilmselt pole ma veel elus oma elu pärast nii palju kartnud. Olin lõpuks närvipingest punaselapiline ja värisesin vaikselt toolinurgas, nähes, et terve tee on täis ainult avariisid.


Olukorra päästis ilmselt ainult see, et hakkasin AAP'ule ette lugema Rein Purpurit ja tema "Eestlaste uskumatuid seiklusi läbi Euroopa" (soovitan kõigile hoolimata vanusest ja haridustasemest). Selle lugemine ja pidev naerukrampides väänlemine aitas kaasa muidugi ka erinevatele meie poolt tekitatud liiklusohtlikele olukordadele, samas aitas hoida head meeleolu.

Kell kolm päeval olime lõpuks Kreeka piiripunktis. Loomade passid ette näidatud ja seletatud, kuhu ja miks me läheme, sõitsime kauaoodatud riiki sisse. Õnneks on sealt vähe minna ja pinged olid sellega lõppenud. Sadama leidmine ja piletite hankimine oli köömes võrreldes eelnenuga. Üks väike ebameeldivus asja juures oli vaid see, et tormi tõttu lükati laeva väljumist aina edasi ja kokku saime sel laeval aega veeta 28tundi. Samosele jõudsime seega 9. märtsi õhtul kell pool 12 (kui ma nüüd ei eksi). Jäi vaid 1,5 tundi autosõitu kohalikust pealinna sadamast Vathist sihtpunkti saare lõunaosas Kamposes.
Ei oska kirjeldada seda kergendust, mis tabas, kui lõpuks hotelli ees mootori välja lülitasime. Imekombel valisin Vivi hotelli kümnest toast just selle, kus Aldo magas.